Juht (3/3)

(eelmine lehekülg)

Nii möödus esimene päev ja järgnes veel päevi sama eduga. Midagi väga tähtsat ei juhtunud, ainult tühised juhtumid: nad kukkusid pea ees kraavi, seejärel kaevikusse; läksid hekkide ja muraka põõsaste vastu; astusid okaspõõsaste peale; mitmed käed ja jalad murdusid; mõned said löögi pähe. Kuid kogu see piin elati üle. Mõnigi vanamees jäi surnuna teele lamama. „Nad oleksid surnud isegi siis, kui nad oleksid koju jäänud, rääkimata teekonna läbimisel!“ ütlesid eesrääkijad, julgustades teisi teekonda jätkama. Hukkusid ka mõned väiksemad, ühe kuni kaheaastased lapsed. Lapsevanemad surusid kindlameelselt oma südamevalu maha, sest see oli Jumala tahe. “Ja mida väiksemad lapsed, seda vähem leina. Kui nad on nooremad, on kurbus väiksem. Annaks Jumal, et vanemad ei kaotaks kunagi oma lapsi, kui nad on jõudnud abieluikka. Kui laste elukäik on nii määratud, on parem, kui nad surevad varakult. Siis pole kurbus nii suur!” esindajad lohutasid neid uuesti. Mõni keeras lapi ümber pea ja asetas verevalumitele külma kompressi. Teised kandsid käsi kanderihmades. Kõik olid räsitud ja kriimustatud. Nende riided rippusid räbalatena, kuid siiski järkasid rõõmsalt teekonda. Seda kõike oleks kergem taluda, kui neid poleks nälg pidevalt piinanud. Kuid nad pidid jätkama.

Ühel päeval juhtus midagi silmapaistvat.

Juht kõndis ees, ümberringi rühma vapraimad mehed. (Kaks neist olid kadunud ja keegi ei teadnud, kus nad olid. Üldine arvamus oli, et nad hülgasid oma eesmärgid ja põgenesid. Ühel korral rääkis eesrääkija nende häbiväärsest reeturlikkusest. Vaid vähesed uskusid, et mõlemad olid teekonnal surnud, kuid nad ei avaldanud oma arvamust, et mitte teisi ärgitada.) Ülejäänud grupp oli nende taga järjekorras. Ühtäkki sattusid nad erakordselt suure ja sügava kivise kallaku äärele – tõeline kuristik. Kallak oli nii järsk, et nad ei julgenud sammugi edasi teha.Isegi julgemad peatusid ja vaatasid juhile otsa. Kulmu kortsutades, pea allapoole mõttesse vajunud, astus ta julgelt edasi, oma keppi enda ees koputades, algul paremale, siis vasakule, temale iseäralikul viisil. Paljud ütlesid, et selline teguviis muutis ta veel väärikamaks. Ta ei vaadanud kellelegi otsa ega öelnud midagi. Tema näol ei olnud näha ilme muutust ega hirmu jälgi, kui ta järsakule üha lähenes. Isegi kõige julgemate meeste näod muutusid surmkahvatuks, kuid keegi ei julgenud vaprat ja tarka juhti hoiatada. Veel kaks sammu ja ta oligikuristiku serval. Haiglaslikus hirmus ja suurte silmadega, kõik värisesid. Julgemad mehed olid just liidri tagasihoidmise äärel, isegi kui see tähendas distsipliini rikkumist, kui ta astus üks-kaks sammu ja langes kuristikku. Inimesed olid hämmingus, hakati halisema ja karjuma; hirm võttisvõimust. Mõned hakkasid põgenema.

– Pidage, vennad! Kuhu teil kiiret? Kas niiviisi peame oma sõna? Peame seda tarka meest järgima, sest ta teab, mida teeb. Ta oleks hullumeelne ennast, kui ennast hukkule viiks. Edasi, tema järele! See on suurim ja võib-olla viimane oht, viimane takistus. Kes teab? Võib-olla leiame teiselt poolt kuristikku suurepärase ja viljaka maa, mille Jumal meie jaoks on määranud. Edasi! Ilma ohverdamata ei jõua me kuhugi! – sellised olid eesrääkija nõuanded ja ka tema astus kaks sammu edasi, kadudes kuristikku. Järgnesid julgemad ja siis sukeldusid kõik teisedki.

Selle tohutu kuristiku järsul nõlval kostis hädaldamist, ägamist, vähkerdamist ja oigamist. Igaüks oleks vandunud, et keegi neist ei pääse sealt elusana, veel vähem vigastusteta ja ühes tükis, kuid inimelu on visa. Juhil oli ebatavaliselt vedanud. Ta jäi kukkudes põõsaste külge rippuma, nii et ta viga ei saanud. Tal õnnestus end kokku võtta ja välja ronida. Kui altpoolt kostis hädaldamist, oigamist ja nutmist, istus ta liikumatult, mõtlikult vaikides. Mõned inimesed, kes olid räsitud ja vihased, hakkasid teda needma, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Need, kes suutsid kukkudes õnneks põõsast või puust kinni hoida, hakkasid jõuliselt välja ronima. Mõnel olid mõranenud pead nii, et nende nägupidi voolas verd. Ühes tükis ei olnud kedagi peale juhi. Kõik järsku kortsutasid oma kulmu tema peale ja ägisesid piinades, kuid ta ei tõstnud isegi pead. Ta vaikis ja võttis taaskord tõelise targa hoiaku!

Möödus aeg. Reisijate arv jäi järjest väiksemaks. Iga päev võttis oma tasu. Mõned lahkusid rühmast ja pöördusid tagasi.

Teekonda alustatute suurest seltskonnast jäi järele vaid paarkümmend. Nende räpased, kurnatud näod peegeldasid meeleheite, kahtluste, väsimuse ja nälja märke, kuid keegi ei öelnud sõnagi. Nad olid sama vait kui juht ja rassisid edasi. Isegi meeleolukas eesrääkija raputas meeleheitlikult pead. Tee oli tõesti raske.

Nende arv vähenes iga päevaga, kuni neid jäi alles vaid kümme. Vestlemise asemel nad vaid oigasid ja kurtsid meeleheitel nägudega.

Nad nägid rohkem välja nagu sandid kui mehed. Mõni oli karkudega. Mõni hoidis käsi kaela kinnitatud rihmades. Nende kätel oli arvukalt sidemeid ja kompresse. Isegi kui nad oleksid tahtnud uusi ohverdusi läbi elada, ei saanud nad seda teha, sest nende kehal polnud peaaegu üldse vaba ruumi uute haavade jaoks.

Isegi kõige tugevamad ja julgemad olid juba kaotanud usu ja lootuse, kuid nad võitlesid siiski edasi; ehk et nad lõid kuidagi suure vaevaga kaasa, kurtes ja valu käes piineldes. Mida muud said nad teha, kui nad ei saanud tagasi minna? Nii palju ohverdusi ja nüüd rännakpooleli jätta?

Väljas hakkas hämarduma. Karkudel lonkides nägid nad ühtäkki, et juht pole enam nende ees. Veel üks samm ja nad kõik langesid järgmisest järsakust alla.

– Oh, mu jalg! Oh, mu käsi! – kostis hädaldamist ja oigamist. Üks nõrk hääl isegi kirus väärilist juhti, kuid jäi siis vait.

Kui päike tõusis, istus juht samamoodi nagu sellel päeval, kui ta juhiks valiti. Tema välimuses ei olnud toimunud vähimatki muutust.

Eesrääkija ronis kuristikust välja, talle järgnesid veel kaks. Moondunud ja verised pöörasid nad ringi, et näha, kui palju neid alles on, kuid nad olid ainsad. Surmav hirm ja lootusetus täitsid nende südameid. Piirkond oli tundmatu, künklik, kivine – radu polnud kusagil. Kaks päeva tagasi olid nad juhtunud tee peale, kuid jätsid selle maha. Juht juhatas neid nii.

Nad mõtlesid paljudele sõpradele ja sugulastele, kes sel kohutaval reisil surid. Kurbus, mis oli tugevam kui kurnatud jäsemete valu,võttis nende üle võimust. Nad olid oma silmaga oma hävingut pealt näinud.

Eesrääkija läks juhi juurde ja hakkas rääkima väsinud, väriseva häälega, mis oli täis valu, meeleheidet ja kibestumist.

– Kuhu me nüüd läheme?

Juht vaikis.

– Kuhu sa meid viid ja kuhu sa meid toonud oled? Me andsime enda ja oma perede elud teie kätesse ning järgnesime teile, jättes maha oma kodud ja esivanemate hauad, lootuses, et suudame end selle viljatu maa hukatusest päästa. Kuid olete rikkunud meid halvemal viisil. Teie selja taga oli kakssada perekonda ja vaadake nüüd, kui palju neid on!

– Tahad öelda, et kõiki pole siin? – pomises juht pead tõstmata.

– Kuidas sa saad sellist küsimust esitada? Tõsta pea ja vaata! Loe, kui paljud meist on sellele õnnetule teekonnale jäänud! Vaata, millises olukorras me oleme! Parem oleks surra kui niimoodi sandiks jääda.

– Ma ei saa teid vaadata!

– Miks mitte?

– Ma olen pime.

Surmvaikus.

– Kas kaotasite sellel teekonnal oma nägemise?

– Ma sündisin pimedana!

Kolm meest langetasid meeleheitel pead.

Sügistuul puhus kurjakuulutavalt mööda mägede nõlvasid ja tõi kuivanud lehed alla. Mägede kohal hõljus udu ja ronkade tiivad lehvisid läbi külma ja uduse õhu. Kõlas pahaendeline kõmin. Päike oli pilvede taha peitunud, mis vuhasid ja kiirustasid üha kaugemale.

Kolm ellujääjat vaatasid õuduses teineteisele otsa.

– Kuhu me nüüd lähme? – pomises üks tõsiselt.

– Me ei tea!

Belgradis, 1901.
Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans, 2021.