Märgistus
Nägin kohutavat unenägu. Ma ei imesta nii palju unenäo enda üle, vaid selle üle, kuidas julgesin und näha sellistest kohutavatest asjadest, olles ise vagus ja austusväärne kodanik, meie kalli, kannatanud kodumaa Serbia kuulekas laps, nagu kõik tema teised lapsedki. Muidugi, kui ma oleksin milleski erand, oleks asi teisiti, aga ei, mu kallis sõber, ma teen täpselt samamoodi nagu kõik teised, kuid keegi pole nii ettevaatlik ku mina. Kord nägin tänavale maha kukkunud politseiniku vormiriietuse läikivat nööpi, vaatasin selle maagilist sära, peaaegu sellest juba mööda kõndides, täis magusaid mõtteid, kui äkki hakkas mu käsi värisema ja hüppas tervitusasendisse; mu peakummardusiseenesest maa poole ja mu suu venissellisesse ilusasse naeratusse, mida me kõik endast autoriteetsemate inimeste tervitades kanname.
– Minu soontes voolab üllas veri – sellest see tuleneb! – Mõtlesin tol hetkel ja vaatasin põlgusega mööduvaid elajaid, kes hooletult nupule astusid.
– Jõhkard! – ütlesin kibedalt, sülitasin ning kõndisin siis vaikselt edasi, lohutades mõtet, et selliseid jõhkraid inimesi on vähe; ja mul oli eriti hea meel, et Jumal oli andnud mulle sooja südame ja meie esivanemate õilsa, rüütelliku vere.
Noh, nüüd näete, milline imeline mees ma olen, teistest auväärsetest kodanikest mitte üldse erinev, ja kahtlemata imestate, kuidas sellised kohutavad ja rumalad asjad minu unenägudes juhtusid.
Minuga ei juhtunud sel päeval midagi ebatavalist. Nautisin maitsvat õhtusööki ja pärast istusin hambavahesid puhastades; rüüpasin oma veini ja siis, olles kodanikuõigusi nii julgelt ja kohusetundlikult täitnud, läksin voodisse raamatut lugedes, et kiiremini magama jääda.
Raamat libises peagi mu käte vahelt, olles muidugi minu soovi rahuldanud, ja kõik kohustused tehtud, jäin magama nagu ilmsüütu talleke.
Korraga avastasin end kitsalt poriselt teelt, mis läbi mägede lookles. Külm, tume öö. Tuul ulub kuivade okste vahel ja lõikab kokkupuutes palja nahaga nagu nuga. Taevas on must, tumm ja kurjakuulutav ning lumi puhub silma ja lööb vastu nägu nagu tolm. Mitte kusagil ühtegi elavat hinge. Kiirustan edasi ja aeg-ajalt libisen porisel teel kord vasakule, kord paremale. Tudisen ja kukun kuni ära eksin, ekslen edasi – jumal teab kuhu – ja see pole lühike, tavaline öö, vaid aastasaja pikkune. kõnnin pidevalt edasi, teadmata, kuhu.
Nii kõndisin ma mitmeid aastaid edasi ja jõudsin kuhugi väga kaugele oma kodumaalt tundmatusse maailma otsa, võõrale maale, mida ilmselt keegi ei tea ja mida kindlasti näeb ainult unenägudes.
Mööda maad rännates jõudsin suurlinna, kus elas palju inimesi. Suurel turuplatsil oli tohutu rahvahulk ja kohutav müra, mis oli kõrvatrummi lõhkemiseks piisavalt vali. Leidsin end turuplatsi vastas asuva kõrtsi ees ja küsisin majaomanikult, miks nii palju inimesi on siia kokku kogunenud…
– Oleme vagusad ja auväärsed inimesed, – alustas ta oma lugu, – oleme kohtunikule lojaalsed ja kuulekad.
– Kas kohtunik on teie kõrgeim võim? – Küsisin ma teda katkestades.
– Siin valitseb kohtunik ja ta on meie kõrgeim võim; temast järgmise mõjuvõimuga on politsei.
Seepeale ma naersin.
– Miks sa naerad?… Kas sa ei teadnud?… Kust sa pärit oled?
Rääkisin talle, kuidas olin eksinud ja tulin kaugelt maalt – Serbiast.
– Olen kuulnud sellest kuulsast riigist! – sosistas peremees omaette, mind lugupidavalt vaadates, ja ütles siis valjemini:
– Niiviisi käivad asjad meie riigis, – jätkas ta, – kohtunik valitseb siin koos politseinikega.
– Millised on teie politseinikud?
– Noh, politseinikke on mitmesuguseid – nad erinevad teineteisest vastavalt auastmele. On väljapaistvamaid ja vähem silmapaistvaid… Me oleme vaiksed ja auväärsed inimesed, kuid naabruskonnast tulevad igasugused hulkurid, kes rikuvad meid ja õpetavad elanikele pättusi. Et eristada iga oma kodanikku teistest inimestest, andis kohtunik eile korralduse, et kõik meie kodanikud pöörduksid kohalike kohtuasutuste poole, kus igaühele tehakse otsaesisele märgis. Sellepärast on nii paljud inimesed kokku tulnud: et nõu pidada, mida peale hakata.
Seepeale tulid mul külmavärinad ja mõtlesin, et peaksin siit imelikult maalt ära jooksma nii kiiresti kui võimalik, sest mina, kuigi olen serblane, polnud harjunud sellise ülistuse väljanäitamisega ja olin sellisest teguviisist veidi häiritud!
Peremees naeris heatahtlikult, puutus mu õlga ja ütles uhkelt:
– Ah, võõras, kas sellest piisab, et sind hirmutada? Pole ime, meile omastele julgustükkide leidmiseks peate kodust kaugele rändama!
– Ja mida sa kavatsed teha? – Küsisin kartlikult.
– Mis küsimus! Näete, kui julged me oleme. Ütlen teile, et peate minema kaugele, et leida sellist vaprust nagu meile omane. Olete rännanud kaugele ja näinud maailma, kuid olen kindel, et te pole kunagi näinud suuremaid kangelasi kui meil siin on. Lähme sinna koos. Pean kiirustama.
Olime just minemas, kui kuulsime ukse ees piitsaplaksatust.
Ma piilusin välja: näha oli ülikonnas meest, kel oli särav, kolmesarveline müts peas, kes sõitis teise, kallite jatavakodanikele omastele riietega, mehe seljas. Ta peatus kõrtsi ees ja seljas ratsutajahüppas temalt alla.
Majaperemees väljus kõrtsist, kummardas maapinnale ja uhke ülikonnaga mees sisenes kõrtsi ja kõndis spetsiaalselt kaunistatud laua juurde. Tsiviilriietes isik jäi kõrtsi ette ja ootas. Mõisnik kummardas sügavalt ka tema ees.
– Mis see veel oli? – Küsisin majaomanikult sügavas hämmingus.
– See, kes kõrtsi sisse läks, on kõrge auastmega politseinik ja see teine mees on üks meie silmapaistvamaid kodanikke, väga rikas ja suur patrioot, – sosistas peremees..
– Aga miks ta laseb politseinikul enda seljas ratsutada?
Peremees raputas mulle pead ja me astusime kõrvale. Ta naeratas mulle põlglikult ja ütles:
– Peame seda suureks auks, mida vääritakse harva! – Ta rääkis mulle peale selle veel palju asju, aga ma olin nii elevil, et ei suutnud neist aru saada. Kuid kuulsin üsna selgelt, mida ta viimaks ütles: – See on oma riigi teenimine, mida kõik rahvad pole siiani õppinud hindama!
–
Tulime koosolekule ja esimehe valimine oli juba käigus.
Esimene rühm oli oma esimehe kandidaadiks määranud mehe, kelle nimi on Kolb, kui ma nime õigesti mäletan; teise rühma kandidaat oli Talb ja kolmandal oli oma kandidaat.
Tekkis hirmus segadus; iga rühm surus peale oma meest.
– Ma arvan, et sellise tähtsa koosoleku juhatajaks Kolbist paremat meest ei ole, – ütles hääl esimesest rühmast – sest me kõik teame nii hästi tema kui kodaniku voorusi ja teame, kui vapper ta on. Ma ei usu, et meie seas oleks kedagi, kes saab kiidelda, et nende seljas on väga tähtsad inimesed nii tihedalt sõitnud…
– Kes sa selline oled, et sellest räägid, – karjus keegi teisest grupist. – Teie seljas pole kunagi politsei nooremametnik sõitnud!
– Me teame, millised on teie voorused, – hüüdis keegi kolmandast rühmast. – Sa ei suudaks kunagi piitsahoopi ulgumata kannatada!
– Teeme selle selgeks, vennad! – alustas Kolb. – On tõsi, et väljapaistvad inimesed sõitsid mu seljal juba kümme aastat tagasi; nad andsid mulle piitsa, kuid ma ei valanud kunagi pisaraid, aga võib juhtuda, et meie seas on rohkem väärilisi. Võib-olla on nooremaid, kes on paremad.
– Ei, ei, – hüüdsid tema toetajad.
– Me ei taha kuulda vanadestautegudest! Kümme aastat on möödunudsellest, kui Kolbi seljast sõideti, – hüüdsid teise grupi hääled.
– Noor veri võtab võimust, las vanad koerad närivad vanu luid, – hüüdsid mõned kolmandast grupist.
Järsku müra vaibus; inimesed taganesid, liikusid vasakule ja paremale, et teed vabaks teha ja ma siilmasin umbes kolmekümneaastast noormeest. Tema lähenedes kummardasid kõik oma pead madalale.
– Kes see on? – Sosistasin oma maja peremehele.
– Ta on populaarne juht. Noor mees, kuid väga paljutõotav. Juba varakult võis ta kiidelda, et kandis kohtunikku kolm korda oma seljal. Ta on kõigist populaarsem.
– Võib-olla valitakse tema? – küsisin.
– See on enam kui kindel, sest kõik teised kandidaadid on vanemad, aeg on nendele järele jõudnud, samal ajal kui kohtunik sõitis eilegi natuke aega tema seljal.
– Mis ta nimi on?
– Kleard.
And andsid talle aukoha.
– Ma arvan, – Kolbi hääl katkestas vaikuse, – et me ei leia sellele ametikohale paremat meest kui Kleard. Ta on noor, kuid keegi meist vanematest pole temaga võrdväärne.
– Braavo! … Elagu Kleard!… – kõlasid kõikide hääled.
Kolb ja Talb juhatasid ta esimehe kohale. Kõik tegid sügava kummarduse ja valitses täielik vaikus.
– Tänan teid, vennad, kõrge lugupidamise ja selle au eest, mille olete mulle nii üksmeelselt andnud. Teie lootused, mis praegu minule laskuvad, on liiga meelitavad. Sellistel tähtsatel päevadel ei ole lihtne tegutseda rahva soovide kaptenina, kuid ma teen kõik endast oleneva, et õigustada teie usaldust, esindada ausalt teie arvamust ja ära teenida teie austust minu vastu. Tänan teid, mu vennad, et mind valisite.
– Hurraa! Hurraa! Hurraa! – valijad hüüdsid igast nurgast.
– Ja nüüd, vennad, loodan, et lubate mul selle tähtsa sündmuse kohta paar sõna öelda. Selliseid valusid, piinu, mis meid ootavad, pole kerge kannatada; ei ole lihtne enda otsaesisele kuuma rauaga märgist lasta panna. Tõepoolest, ei – see on valu, mida kõik mehed ei talu. Las argpüksid värisevad, vallanduvad hirmule, kuid me ei tohi hetkekski unustada, et oleme oma vaprate esivanemate pojad, et meie soontes voolab üllas veri, meie vanaisade kangelaslik veri, kõik suursugused rüütlid, kes surid silmagi pilgutamata vabaduse ja meie kõigi, nende järglaste hüvanguks. Meie kannatused on kerged, kui mõtlete nende kannatustele – nüüd kui elame paremini kui kunagi varem, kas me käitume mandunult ja arglikult? Iga tõeline patrioot, igaüks, kes ei taha meie rahvast kogu maailma ees häbistada, kannatab ära selle valu nagu mees ja kangelane.
– Braavo! Elagu Kleard!
Kleardi järel esines mitu tulihingelist kõnelejat; nad julgustasid hirmunud inimesi ja kordasid enam-vähem Kleardi öeldut.
Siis palus rääkida üks kahvatu väsinud vanamees, kortsus näoga, juuksed ja habe valged nagu lumi. Põlved värisesid vanusest, käed värisesid, selg küürus. Ta hääl värises, silmad pisaratest säravad.
– Lapsed, – alustas ta, pisarad mööda valgeid kortsulisi põski voolamas ja valgele habemele langemas, – Ma olen mannetu ja suren varsti, aga mulle tundub, et ärge pigem laske sellist häbimärki enda peale panna. Olen sada aastat vana ja terve elu saanud ilma selleta elada!… Miks peaks nüüd minu valge ja väsinud pea orjuse kaubamärgiga märgistama?…
– Ärge kuulake seda vana kaabakat! – hüüdis esimees.
– Ärge kuulake teda! – hüüdsid teised.
– Vana argpüks!
– Selle asemel, et noori julgustada, hirmutab ta kõiki!
– Tal peaks häbi olema oma hallide karvade üle! Ta on elanud piisavalt kaua ja ta võib endiselt karta – meie, noored, oleme julgemad…
– Ärge kuulake seda argpüksi!
– Visake ta välja!
– Ärge kuulake teda!
Vihane rahvahulk julgeid noori patrioote tormas vanamehe peale ja hakkas teda raevus tõukama, tõmbama ja lööma.
Lõpuks lasid nad tema kõrge vanuse tõttu minema – muidu oleksid nad teda elusalt kividega loopinud.
Nad kõik lubasid homme olla vaprad ja näidata, et nad on oma rahva au ja au väärilised.
Inimesed lahkusid koosolekult suurepärases korras. Nagu nad lahkusid, ütlesid nad:
– Homme näeme, kes on kes!
– Homme näeme, kes niisama kiitlejad on!
– Kätte on jõudnud aeg, mil väärilised eristuvad vääritutest, nii et iga kaabakas ei saa, ei saa julge südamega kiidelda!
–
Läksin kõrtsi tagasi.
– Kas näete, millised me oleme?? – mu peremees küsis minult uhkelt.
– Tõepoolest näen, – Vastasin automaatselt, tundes, et mu jõud on mu kehast lahkunud ja pea sumiseb kummalistest muljetest.
Just sel päeval lugesin nende ajalehe esilehelt artiklit, mis kõlas järgmiselt:
– Kodanikud, on aeg lõpetada asjatu uhkeldamine ja lahmimine meie seas; on aeg lõpetada nende tühjade sõnade hindamine, mida me rikkalikult kasutame, et näidata oma kujuteldavaid voorusi ja teeneid. Kodanikud, kätte on jõudnud aeg panna oma sõnad proovile ja näidata, kes on tõesti vääriline ja kes mitte! Kuid me usume, et meie seas ei ole häbiväärseid argpükse, keda tuleb jõuga märgistamisele tuua. Igaüks meist, kes tunneb oma soontes kasvõi tilka esivanemate õilsat verd, võitleb selle nimel, et olla esimeste seas, kes kannatavad uhkelt ja vagusalt valu ja ängi, kuna see on püha valu, see on ohverdus meie riigile ja meie kõigi heaolule. Edasi, kodanikud, sest homme on üllas proovilepaneku päev!…
–
Maja peremees läks sel õhtuö vahetult pärast koosolekut magama, et järgmisel hommikul võimalikult varakult kindlaksmääratud kohta jõuda. Paljud olid aga läinud otse raekotta, et olla järjekorras võimalikult ees.
Järgmisel päeval läksin ka mina raekotta. Kõik olid kohal – noored ja vanad, mehed ja naised. Mõned emad tõid oma väikesed beebid süles kaasa, et ka neid saaks märgistada orjamärgistuse, see tähendab aumärgiga, ja saada seega suurem õigus kõrgetele riigiteenistuse ametikohtadele.
Toimus tõuklemine ja sõimamine (selles osas sarnanevad nad meile, serblastele, ja mul oli selle üle kuidagi hea meel), ja kõik püüdsid ukse ees esimesed olla. Mõni võttis isegi teistel kõrist kinni.
Märgistusi andis valge ametlikus ülikonnas spetsiaalne riigiametnik, kes rahvale kergelt ette heitis:
– Ärge podisege, jumala pärast, igaühel tuleb oma kord – te pole loomad, ma arvan, et me saame tõuklemata hakkama.
Märgistamine algas. Üks hakkas nutma, teine ainult oigas, kuid keegi ei suutnud seda ilma helita taluda, niikaua kui ma seda pealt nägin olin.
Ma ei suutnud seda piinamist kaua vaadata, nii et läksin kõrtsi tagasi, kuid mõned neist olid juba kohal, söönud ja joonud.
– See on läbi! – ütles neist üks.
– Noh, me ei karjunud väga palju, aga Talb nuttis nagu eesel! … – ütles teine.
– Näete, milline on teie Talb, ja te veel tahtsite teda eile koosoleku juhatajaks teha.
– Ah, sellest ei saa kunagi aru!
Nad rääkisid, valust oiates ja vääneldes, kuid püüdes seda üksteise eest varjata, sest igaühel oli häbi, et teda peetakse argpüksiks..
Kleard häbistas ennast, sest ta oigas valust, kuid mees nimega Lear oli kangelane, kuna ta palus, et tema otsaesisele tehtaks kaks märgistust ega andnud valust märku. Kogu linn rääkis ainult temast suurima lugupidamisega.
Mõned inimesed põgenesid, kõik põlgasid neid.
Mõne päeva pärast kõndis kahe märgistusega kodanik, kõrgelt tõstetud peaga, väärikalt ja kõrge enesehinnanguga, täis au ja uhkust. Kuhu iganes ta läks, kummardasid tema ees kõik ja langetasid oma mütsid, et päevakangelast tervitada.
Mehed, naised ja lapsed jooksid tänaval talle järele, et näha riigi kõige vapramat meest. Ükskõik kuhu ta läks, järgnes talle aukartusest inspireeritud sosin: „Lear, Lear! … See on tema! … Ta on kangelane, kes ei ulgunud, kes ei teinud häält, kui tema otsmikule tembeldati kaks märgistust! ”Ta oli ajalehtede pealkirjades, teda kiideti ja ülistati.
Ja ta oli ära teeninud inimeste armastuse.
–
Kuulen ümberringi sellist kiitust, mispeale hakkan tundma, kuidas mu soontes voolab vana ja üllas Serbia veri. Meie esivanemad olid kangelased, nad surid vabaduse nimel; ka meil on oma kangelaslik minevik ja meie Kosovo. Ma erutun rahvuslikust uhkusest ja edevusest, soovides näidata, kui vapper mu rahvus on, ning tormata raekotta ja karjuda:
– Miks te kiidate Leari?… Te pole kunagi näinud tõelisi kangelasi! Tule ja vaata ise, milline on üllas Serbia veri! Kandke mu pea peale kümme märgistust, mitte ainult kaks!
Valges ülikonnas riigiteenija tõi oma märgistaja mu otsaesise lähedale ja ma hakkasin… Ärkasin unenäost.
Hõõrusin hirmuga otsaesist ja tegin omale risti ette, imestades imelike asjade üle, mis unenägudes ilmuvad.
– Ma peaaegu varjutasin nende Leari hiilguse, – mõtlesin ja pöörasin rahulolevalt ümber ja mul oli kuidagi kahju, et mu unenägu jäi poolikuks.
Belgradis, 1899.
Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans, 2021.
Juht (3/3)
Nii möödus esimene päev ja järgnes veel päevi sama eduga. Midagi väga tähtsat ei juhtunud, ainult tühised juhtumid: nad kukkusid pea ees kraavi, seejärel kaevikusse; läksid hekkide ja muraka põõsaste vastu; astusid okaspõõsaste peale; mitmed käed ja jalad murdusid; mõned said löögi pähe. Kuid kogu see piin elati üle. Mõnigi vanamees jäi surnuna teele lamama. „Nad oleksid surnud isegi siis, kui nad oleksid koju jäänud, rääkimata teekonna läbimisel!“ ütlesid eesrääkijad, julgustades teisi teekonda jätkama. Hukkusid ka mõned väiksemad, ühe kuni kaheaastased lapsed. Lapsevanemad surusid kindlameelselt oma südamevalu maha, sest see oli Jumala tahe. “Ja mida väiksemad lapsed, seda vähem leina. Kui nad on nooremad, on kurbus väiksem. Annaks Jumal, et vanemad ei kaotaks kunagi oma lapsi, kui nad on jõudnud abieluikka. Kui laste elukäik on nii määratud, on parem, kui nad surevad varakult. Siis pole kurbus nii suur!” esindajad lohutasid neid uuesti. Mõni keeras lapi ümber pea ja asetas verevalumitele külma kompressi. Teised kandsid käsi kanderihmades. Kõik olid räsitud ja kriimustatud. Nende riided rippusid räbalatena, kuid siiski järkasid rõõmsalt teekonda. Seda kõike oleks kergem taluda, kui neid poleks nälg pidevalt piinanud. Kuid nad pidid jätkama.
Ühel päeval juhtus midagi silmapaistvat.
Juht kõndis ees, ümberringi rühma vapraimad mehed. (Kaks neist olid kadunud ja keegi ei teadnud, kus nad olid. Üldine arvamus oli, et nad hülgasid oma eesmärgid ja põgenesid. Ühel korral rääkis eesrääkija nende häbiväärsest reeturlikkusest. Vaid vähesed uskusid, et mõlemad olid teekonnal surnud, kuid nad ei avaldanud oma arvamust, et mitte teisi ärgitada.) Ülejäänud grupp oli nende taga järjekorras. Ühtäkki sattusid nad erakordselt suure ja sügava kivise kallaku äärele – tõeline kuristik. Kallak oli nii järsk, et nad ei julgenud sammugi edasi teha.Isegi julgemad peatusid ja vaatasid juhile otsa. Kulmu kortsutades, pea allapoole mõttesse vajunud, astus ta julgelt edasi, oma keppi enda ees koputades, algul paremale, siis vasakule, temale iseäralikul viisil. Paljud ütlesid, et selline teguviis muutis ta veel väärikamaks. Ta ei vaadanud kellelegi otsa ega öelnud midagi. Tema näol ei olnud näha ilme muutust ega hirmu jälgi, kui ta järsakule üha lähenes. Isegi kõige julgemate meeste näod muutusid surmkahvatuks, kuid keegi ei julgenud vaprat ja tarka juhti hoiatada. Veel kaks sammu ja ta oligikuristiku serval. Haiglaslikus hirmus ja suurte silmadega, kõik värisesid. Julgemad mehed olid just liidri tagasihoidmise äärel, isegi kui see tähendas distsipliini rikkumist, kui ta astus üks-kaks sammu ja langes kuristikku. Inimesed olid hämmingus, hakati halisema ja karjuma; hirm võttisvõimust. Mõned hakkasid põgenema.
– Pidage, vennad! Kuhu teil kiiret? Kas niiviisi peame oma sõna? Peame seda tarka meest järgima, sest ta teab, mida teeb. Ta oleks hullumeelne ennast, kui ennast hukkule viiks. Edasi, tema järele! See on suurim ja võib-olla viimane oht, viimane takistus. Kes teab? Võib-olla leiame teiselt poolt kuristikku suurepärase ja viljaka maa, mille Jumal meie jaoks on määranud. Edasi! Ilma ohverdamata ei jõua me kuhugi! – sellised olid eesrääkija nõuanded ja ka tema astus kaks sammu edasi, kadudes kuristikku. Järgnesid julgemad ja siis sukeldusid kõik teisedki.
Selle tohutu kuristiku järsul nõlval kostis hädaldamist, ägamist, vähkerdamist ja oigamist. Igaüks oleks vandunud, et keegi neist ei pääse sealt elusana, veel vähem vigastusteta ja ühes tükis, kuid inimelu on visa. Juhil oli ebatavaliselt vedanud. Ta jäi kukkudes põõsaste külge rippuma, nii et ta viga ei saanud. Tal õnnestus end kokku võtta ja välja ronida. Kui altpoolt kostis hädaldamist, oigamist ja nutmist, istus ta liikumatult, mõtlikult vaikides. Mõned inimesed, kes olid räsitud ja vihased, hakkasid teda needma, kuid ta ei pööranud sellele tähelepanu. Need, kes suutsid kukkudes õnneks põõsast või puust kinni hoida, hakkasid jõuliselt välja ronima. Mõnel olid mõranenud pead nii, et nende nägupidi voolas verd. Ühes tükis ei olnud kedagi peale juhi. Kõik järsku kortsutasid oma kulmu tema peale ja ägisesid piinades, kuid ta ei tõstnud isegi pead. Ta vaikis ja võttis taaskord tõelise targa hoiaku!
Möödus aeg. Reisijate arv jäi järjest väiksemaks. Iga päev võttis oma tasu. Mõned lahkusid rühmast ja pöördusid tagasi.
Teekonda alustatute suurest seltskonnast jäi järele vaid paarkümmend. Nende räpased, kurnatud näod peegeldasid meeleheite, kahtluste, väsimuse ja nälja märke, kuid keegi ei öelnud sõnagi. Nad olid sama vait kui juht ja rassisid edasi. Isegi meeleolukas eesrääkija raputas meeleheitlikult pead. Tee oli tõesti raske.
Nende arv vähenes iga päevaga, kuni neid jäi alles vaid kümme. Vestlemise asemel nad vaid oigasid ja kurtsid meeleheitel nägudega.
Nad nägid rohkem välja nagu sandid kui mehed. Mõni oli karkudega. Mõni hoidis käsi kaela kinnitatud rihmades. Nende kätel oli arvukalt sidemeid ja kompresse. Isegi kui nad oleksid tahtnud uusi ohverdusi läbi elada, ei saanud nad seda teha, sest nende kehal polnud peaaegu üldse vaba ruumi uute haavade jaoks.
Isegi kõige tugevamad ja julgemad olid juba kaotanud usu ja lootuse, kuid nad võitlesid siiski edasi; ehk et nad lõid kuidagi suure vaevaga kaasa, kurtes ja valu käes piineldes. Mida muud said nad teha, kui nad ei saanud tagasi minna? Nii palju ohverdusi ja nüüd rännakpooleli jätta?
Väljas hakkas hämarduma. Karkudel lonkides nägid nad ühtäkki, et juht pole enam nende ees. Veel üks samm ja nad kõik langesid järgmisest järsakust alla.
– Oh, mu jalg! Oh, mu käsi! – kostis hädaldamist ja oigamist. Üks nõrk hääl isegi kirus väärilist juhti, kuid jäi siis vait.
Kui päike tõusis, istus juht samamoodi nagu sellel päeval, kui ta juhiks valiti. Tema välimuses ei olnud toimunud vähimatki muutust.
Eesrääkija ronis kuristikust välja, talle järgnesid veel kaks. Moondunud ja verised pöörasid nad ringi, et näha, kui palju neid alles on, kuid nad olid ainsad. Surmav hirm ja lootusetus täitsid nende südameid. Piirkond oli tundmatu, künklik, kivine – radu polnud kusagil. Kaks päeva tagasi olid nad juhtunud tee peale, kuid jätsid selle maha. Juht juhatas neid nii.
Nad mõtlesid paljudele sõpradele ja sugulastele, kes sel kohutaval reisil surid. Kurbus, mis oli tugevam kui kurnatud jäsemete valu,võttis nende üle võimust. Nad olid oma silmaga oma hävingut pealt näinud.
Eesrääkija läks juhi juurde ja hakkas rääkima väsinud, väriseva häälega, mis oli täis valu, meeleheidet ja kibestumist.
– Kuhu me nüüd läheme?
Juht vaikis.
– Kuhu sa meid viid ja kuhu sa meid toonud oled? Me andsime enda ja oma perede elud teie kätesse ning järgnesime teile, jättes maha oma kodud ja esivanemate hauad, lootuses, et suudame end selle viljatu maa hukatusest päästa. Kuid olete rikkunud meid halvemal viisil. Teie selja taga oli kakssada perekonda ja vaadake nüüd, kui palju neid on!
– Tahad öelda, et kõiki pole siin? – pomises juht pead tõstmata.
– Kuidas sa saad sellist küsimust esitada? Tõsta pea ja vaata! Loe, kui paljud meist on sellele õnnetule teekonnale jäänud! Vaata, millises olukorras me oleme! Parem oleks surra kui niimoodi sandiks jääda.
– Ma ei saa teid vaadata!
– Miks mitte?
– Ma olen pime.
Surmvaikus.
– Kas kaotasite sellel teekonnal oma nägemise?
– Ma sündisin pimedana!
Kolm meest langetasid meeleheitel pead.
Sügistuul puhus kurjakuulutavalt mööda mägede nõlvasid ja tõi kuivanud lehed alla. Mägede kohal hõljus udu ja ronkade tiivad lehvisid läbi külma ja uduse õhu. Kõlas pahaendeline kõmin. Päike oli pilvede taha peitunud, mis vuhasid ja kiirustasid üha kaugemale.
Kolm ellujääjat vaatasid õuduses teineteisele otsa.
– Kuhu me nüüd lähme? – pomises üks tõsiselt.
– Me ei tea!
Belgradis, 1901.
Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans, 2021.
Juht (2/3)
Järgmisel päeval kogunesid kõik, kellel oli julgust pikale teekonnale minna. Kindlaks määratud kohale tuli üle kahesaja pere. Vaid vähesed jäid koju vana kodupaika hooldama.
Tõepoolest oli kurb vaadata seda õnnetute inimeste massi, keda kibe ebaõnn oli sundinud hülgama maa, kus nad sündisid ja kus olid nende esivanemate hauad. Nende näod olid räsitud, väsinud ja päikesest põletatud. Paljude pikkade vaevaliste aastate kannatused avaldasid neile oma mõju ning andsid pildi viletsusest ja kibestunud meeleheitest. Kuid just sel hetkel nähti esimest lootuse kübet–muidugi koosluses koduigatsusega. Pisar voolas mõneeaka mehekortsulist nägu mööda alla, kes ohkasid meeleheitlikult ja raputasid pead kurja aimdusega. Nemad jääksidpigem kodumaale veel mõneks ajaks, et ka nemad parema kodumaa otsimise asemel nende kivide vahele sureksid. Paljud naised kurtsid valjusti ja jätsid hüvasti oma surnud lähedastega, kelle haudadelt nad lahkusid.
Mehed üritasid vaprat nägu teha ja karjusid: – Noh, kas te tahate sellel neetud maal nälgida ja elada nendes kuurides? – Tegelikult oleks neile kõige rohkem meeldinud, kui oleks võimalik kogu see neetud piirkond ja kesisedkuurid endaga kaasa võtta.
Kõlas igale rahvamassile tavapärane müra ja karjumine. Nii mehed kui naised olid rahutud. Lapsed kiljusid emade seljas olevates hällides. Isegi kariloomad olid veidi rahutud. Kariloomi ei olnud väga palju, vasikas siin ja seal, siis kõhn, pulstunud hobune, kel oli suur pea ja paksud jalad, kellele nad laadisid vanu vaipu, pagasit ja isegi kaks kotti üle pakisadula, nii et vaene loom kogu kaalu all kõikus. Ometi suutis ta aeg-ajalt püsti püsida ja hirnuda. Teised laadisid asju eeslitele; lapsed tõmbasid rihma otsas olevaid koeri. Rääkimine, karjumine, vandumine, hädaldamine, nutmine, haukumine, naermine – kõike oli külluses. Isegi eesel kisas paar korda. Kuid juht ei lausunud sõnagi, nagu poleks kogu asi ei puutuks temasse. Tõeline tark mees!
Ta lihtsalt istus mõtlikult ja vaikselt, pea langetatud. Aeg-ajalt sülitas maha; see oli kõik. Kuid tema kummalise käitumise tõttu kasvas tema populaarsus niivõrd palju, et kõik oleks tema jaoks läbinud nii tule kui ka vee, nagu öeldakse. Võis kuulda järgnevaid vestlusi:
– Me peaksime olema õnnelikud, et leidsime sellise mehe. Kui oleksime ilma temata edasi läinud, hoidku jumal! Oleksime hukkunud. Ta on tõeliselt intelligentne, ma ütlen teile! Ta vaikib. Ta pole veel sõnagi öelnud! – ütles üks, vaadates juhti austuse ja uhkusega.
– Mida ta ütlema peaks? See, kes palju räägib, ei mõtle. Tark mees, see on kindel! Ta ainult mõtleb ega ütle midagi, – lisas teine ja ka tema vaatas juhti aukartusega.
– Nii paljusid inimesi ei ole lihtne juhtida! Ta peab oma mõtteid koguma, sest tal on suur töö käsil, – ütles esimene uuesti.
Kätte jõudis aeg teekonda alustada. Nad ootasid siiski veel mõnda aega, et näha, kas keegi muudab meelt ja tuleb nendega kaasa, aga kuna keegi ei tulnud, ei saanud nad enam pikemalt oodata.
– Kas me ei peaks minema hakkama? – küsisid nad juhilt.
Ta tõusis sõnagi lausumata püsti.
Julgemad mehed koondusid kohe tema ümber, et ohu või hädaolukorra korral käepärast olla.
Juht, kulmu kortsutades, pea maha suunatuna, astus paar sammu, enda ees oma keppi väärikalt õõtsutades. Kogunenud rahvas liikus tema selja taha ja hüüdis mitu korda: „Elagu, meie juht! ”Ta astus veel mõned sammud kuni kõndis külamaja ees olevale tarale otsa. Seal ta loomulikult peatus; nii et ka grupp jäi seisma. Seejärel astus juht natuke tagasi ja koputas oma keppi mitu korda aia peale.
– Mida sa soovid, et me teeksime? – küsisid nad.
Ta ei öelnud midagi.
– Mis me tegema peaksime? Aia maha tirima! Seda me peamegi tegema! Kas sa ei näe, et ta on meile oma kepiga näidanud, mida teha? – hüüdsid need, kes liidri ümber seisid.
– Seal on värav! Seal on värav! – karjusid lapsed ja osutasid nende vastas seisvale väravale.
– Vaikige, olge tasa, lapsed!
– Jumal aita meid, mis toimub? – paar naist tegid risti ette.
– Mitte sõnagi! Ta teab, mida teha. Kiskuge aed maha!
Hetkega oli tara maas, nagu poleks seda kunagi seal olnudki.
Nad möödusid aiast.
Vaevalt olid nad sada sammu astunud, kui juht astus suurele okaspõõsale otsa ja peatus. Suure raskusega suutis ta end välja tõmmata ja hakkas seejärel oma keppi igas suunas koputama. Keegi ei liikunud.
– Ja milles nüüd asi on? – hüüdsid tagapool olijad.
– Lõikame okaspõõsa maha! – hüüdsid liidri ümber seisjad.
– Seal on tee, okaspõõsaste taga! Seal see on! – karjusid lapsed ja ka paljud teised inimesed tagant.
– Seal on tee! Seal on tee! – pilkasid liidri ümber olijad vihaselt matkides. – Ja kuidas me pimedad mehed teame, kuhu ta meid juhatab? Kõik ei saa korraldusi anda. Juht teab parimat ja kõige otsemat teed. Lõikame okaspõõsa maha!
Nad tungisid teed puhastama.
– Aii, – hüüdis keegi, kes oli käega okkasse kinni jäänud, ja keegi teine, sai murakaoksaga vastu nägu.
– Vennad, ilma vaevata ei saavuta midagi. Pead ennast natuke pingutama, et õnnestuda, – vastasid rühma julgemad.
Pärast suurt pingutust suutsid nad põõsast läbi murda ja seejärel liiguti edasi.
Pärast veidi kaugemale rändamist sattusid nad vitspunutud aediku peale. Ka see lammutati maha. Nad jätkasid teekonda.
Esimesel päeval läbiti väga väike vahemaad, sest nad pidid ületama mitmeid sarnaseid takistusi. Ja seda kõike vähese toidu peale, sest mõned olid kaasa võtnud vaid kuivatatud leiba ja veidi juustu, samas kui teistel oli nälja kustutamiseks vaid mõni leivakäär. Mõnel polnud üldse midagi. Õnneks oli suvi, nii et nad leidsid siit-sealt mõne viljapuu.
Seega, kuigi esimesel päeval jäi selja taha vähe maad, tundsid nad end väga väsinuna. Suuri ohte ei ilmnenud ja õnnetusi ka polnud. Loomulikult tuleb sellises suures ettevõtmises pisiasjadeks pidada järgmisi sündmusi: ühe naise vasakusse silma torgatud okas, mille ta kattis niiske lapiga; üks laps lõi oma jala puupalgi vastu, mis peale kiljus ning lonkas; üks vanamees komistas muraka põõsa otsa ja väänas pahkluu; pärast jahvatatud sibula pealekandmist talus mees vapralt valu ja kepile toetudes lonkis ta vapralt liidri taga. (Ausalt öeldes ütlesid mitmed inimesed, et vanamees valetas oma pahkluu kohta, et ta ainult teeskles, sest tahtis naaseda koju.) Varsti oli vaid mõni üksik, kellel ei olnud käes okkaid ega kriimustatud nägu. Mehed talusid seda kõike kangelaslikult, samal ajal kui naised sõimasid lahkumisest saadikning lapsed nutsid loomulikult, sest nad ei saanud aru, et kogu see vaev ja valu tasustatakse rikkalikult.
Kõigi õnneks ja rõõmuks ei juhtunud juhil mitte midagi. Ausalt öeldes, kui tõtt öelda, oli ta väga kaitstud, kuid siiski oli mehel palju õnne. Esimese öö laagris palvetasid ja tänasid kõik Jumalat, et päevane teekond õnnestus ja et juhile ei langenud isegi mitte kõige väiksemat ebaõnne. Üks julgemaid mehi hakkas rääkima. Tema nägu oli murakapõõsas kriimustanud, kuid ta lihtsalt ei pööranud sellele tähelepanu.
– Vennad, – alustas ta. – Ühe päeva teekond on tänu Jumalale edukalt seljataga. Tee ei ole lihtne, kuid me peame vastu pidama, sest me kõik teame, et see raske tee viib meid õnneni. Kaitsku kõikvõimas Jumal meie juhti igasuguse kahju eest, et ta jätkaks meie edukat juhtimist.
– Homme kaotan teise silma, kui asjad lähevad nagu täna! – lausus üks naistest vihaselt.
– Aii, mu jalg! – hüüdis vanamees, julgustades naise märkust.
Lapsed muudkui virisesid ja nutsid ning emadel oli keeruline neid vaigistada, et rääkijat kuulda võetaks.
– Jah, te kaotate teise silma, – puhkes mees vihast, – ja kaotage mõlemad! See eii ole suur õnnetus, kui üks naine kaotab oma silmad nii suure eesmärgi nimel. Sa peaksid enda pärast häbi tundma! Kas te ei mõtle kunagi oma laste heaolule? Las hukkugu pooled meist selles ettevõtmises! Mis vahet sellel on? Mis on üks silm? Mis kasu on teie silmadest, kui leidub keegi, kes meid otsib ja õnneni viib? Kas peaksime oma ettevõtmisest loobuma pelgalt teie silma ja vanamehe jala tõttu?
– Ta valetab! Vanamees valetab! Ta ainult teeskleb, et saaks tagasi minna, – kõlasid hääled igalt poolt.
– Vennad, kes iganes ei taha kaugemale minna, ütles rääkija uuesti, – las ta läheb tagasi, selle asemel et kurta ja meid teisi õhutada. Mina jälgin seda tarka juhti seni, kuni minus veel midagi alles on!
– Me kõik järgime! Me kõik järgime teda, kuni elame!
Juht vaikis.
Kõik vaatasid tema poole ja hakkasid sosistama:
– Ta on oma mõtetesse süvenenud!
– Tark mees!
– Vaata tema otsaesist!
– Ja alati kortsutab kulmu!
– Tõsine!
– Ta on julge! Seda on näha kogu tema olekus.
– Võite seda korrata! Tarad, aedikud, okkad – ta läbib selle kõik. Ta vagusalt koputab oma keppi, ei ütle midagi, ja te saate ainult arvata, mis tal mõttes on.
Juht (1/3)
– Vennad ja sõbrad, olen kuulanud kõiki teie lugusid, nii et nüüd palun teil mind kuulata. Kõik meie arutelud ja vestlused pole midagi väärt, kui jääme sellesse viljatusse piirkonda. Sel liivasel pinnasel ja nendel kividel pole miski suutnud kasvada isegi vihmastel aastatel, rääkimata sellest põuast, mille taolist pole keegi meist kunagi varem näinud. Kaua me niimoodi veel kokku saame ja asjata räägime? Veised surevad toidupuudusesse ja üsna varsti nälgime ka meie ja meie lapsed. Peame leidma teise lahenduse, mis on parem ja mõistlikum. Arvan, et kõige parem oleks lahkuda siit kuivalt maalt ja minna maailma otsima paremat ja viljakamat mulda, sest me lihtsalt ei saa niimoodi enam elada.
Nii rääkis ükskord mõne viljatu provintsi elanik väsinud häälega ühel koosolekul. Ma arvan, et kus ja millal see oli, ei puuduta teid ega mind. Oluline on mind uskuda, et see juhtus ammu, kusagil maalapil ja sellest piisab. Ausalt öeldes arvasin kunagi, et olen kogu selle loo ise välja mõelnud, kuid tasapisi vabastasin end sellest vastikust pettekujutelmast. Nüüd usun ma kindlalt, et hakkan rääkima sellest, mis tegelikult juhtus ja pidi kusagil ja millalgi juhtuma ning et ma poleks seda kunagi suutnud välja mõelda.
Kahvatute, räsitud nägude ja tühjade, süngete, peaaegu arusaamatute pilkudega kuulajad, kel käed vöö all, näisid nende tarkade sõnade peale ellu tõusvat. Igaüks kujutas juba ette, et nad on kusagil maagilisel paradiisimaal, kus selgamurdev töö kannab rikkalikku saaki.
– Tal on õigus! Tal on õigus! – sosistasid kurnatud hääled igalt poolt.
– Kas see koht on lähe…d…al? – oli nurgast kuulda venitatud üminat.
– Vennad! – alustas teine mõnevõrra tugevama häälega. – Peame seda nõu kohe järgima, sest me ei saa niimoodi enam jätkata. Oleme end vaevanud ja pingutanud, kuid kõik on olnud asjata. Oleme külvanud seemet, mida oleks saanud toiduks kasutada, kuid üleujutused uhusid seemned ja mulla nõlvadelt nii, et järele jäi vaid paljas kivi. Kas peaksime jääma siia igaveseks ja tegema tööd hommikust õhtuni, jäädes ikka näljaseks ja januseks, alasti ja paljajalu? Peame asuma teele ja otsima paremat ja viljakamat mulda, kus raske töö kannaks vilja.
– Lähme! Lähme kohe, see koht ei sobi enam elamiseks!
Sosistamine võttis võimust ja igaüks hakkas lahkuma, mõtlemata, kuhu ta läheb.
– Oodake, vennad! Kuhu te lähete? – esimene kõneleja alustas uuesti. – Muidugi peame minema, aga mitte nii. Peame teadma, kuhu läheme. Vastasel juhul võime enda päästmise asemel sattuda veel halvemasse olukorda. Ma teen ettepaneku, et valime juhi, kellele me kõik peame kuuletuma ja kes näitab meile parimat ja kõige otsemat teed.
– Valime! Valime kellegi nüüd ja praegu, – kuuldus ümberringi.
Alles nüüd tekkis vaidlus, tõeline kaos. Kõik rääkisid ja keegi ei kuulanud ega olnud võimeline kuulma. Hakati rühmadeks jagunema, igaüks pomises omaette ja siis isegi rühmad läksid laiali. Kahekaupa hakkasid nad teineteisega kättpidi rääkima, üritasides midagi tõestada, üksteist varrukast tõmmates ja käteliigutustega vaikust luua üritades. Seejärel kogunesid nad kõik uuesti, endiselt rääkides.
– Vennad! – järsku kõlas tugevam hääl, mis summutas kõik muud kähedad ja tuimad hääled. – Me ei jõua niiviisi kokkuleppele. Kõik räägivad ja keegi ei kuula. Valime juhi! Keda meie hulgast saame valida? Kes meist on piisavalt reisinud, et teesuundi tunda? Me kõik tunneme üksteist hästi, kuid ometi ei paneks ma ennast ega oma lapsi siin ühegi inimese juhtimise alla. Pigem öelge mulle, kes tunneb seda rändajat, kes on tänasest hommikust alates seal teeserval varju all istunud?
Vaikus saabus. Kõik pöördusid selle võõra poole ja hindasid teda pealaest jalatallani.
Keskealine rändur, kelle nägu oli habeme ja pikkade juuste tõttu vaevalt nähtav, istus ja vaikis nagu ennegi, mõttesse vajunud ning aeg-ajalt oma suurt keppi vastu maad koputades.
– Eile nägin sama meest ühe noore poisiga. Nad hoidsid üksteisel käest kinni ja kõndisid mööda tänavat. Ja eile õhtul lahkus poiss külast, kuid see võõras mees jäi siia.
– Vend, unustame need tobedad tühiasjad, et me ei kaotaks aega. Kes ta ka poleks, ta on tulnud kaugelt, sest keegi meist ei tunne teda, kindlasti ta teab kõige otsemat ja parimat teed pidi meid juhatada. Minu hinnangul on ta väga tark mees, sest istub seal vaikides ja mõtleb. Keegi teine oleks juba kümme või enam korda meie asjadesse sekkunud või oleks ühega meist vestlust alustanud, kuid ta istus seal kogu see aeg üksi ega öelnud midagi.
– Muidugi istub mees vaikselt, sest ta mõtleb millegi üle. Ta on väga tark, teisiti ei saa olla – nõustusid teised ja hakkasid võõrast uuesti uurima. Igaüks oli avastanud temas hiilgava omaduse, mis tõestab tema erakordset intelligentsust.
Rääkimisele ei kulunud palju rohkem aega, nii et lõpuks olid kõik ühel meelel, et kõige parem on küsida rändurilt endalt – kelle, nagu neile tundus, oli Jumal saatnud neid maailma välja juhatama, et otsida paremat territooriumi ja viljakamat mulda. Ta peaks olema nende juht ja nad kuulaksid teda ja kuuletuksid talle ilma küsimusi küsimata.
Nad valisid enda hulgast välja kümme meest, kes pidid selle võõra juurde minema, et talle enda otsust selgitada. See delegatsioon pidi seletama talle nende õnnetut olukorda ja paluma tal olla nende juht.
Nii läksid need kümme meest võõra juurde ja kummardasid alandlikult. Üks neist hakkas rääkima piirkonna ebaproduktiivsest pinnasest, kuivadest aastatest ja viletsusest, millesse nad kõik sattusid. Ta lõpetas niiviisi:
– Need tingimused sunnivad meid oma kodudest ja maa-alalt lahkuma ning mujale maailma parema kodumaa leidmiseks välja kolima. Just sel hetkel, kui me lõpuks kokkuleppele jõudsime, näib, et Jumal on meile halastanud, et ta saatis teid meie juurde – teid, tarka ja väärilist võõrast – et te meid juhiksite ja viletsusest vabastaksite. Kõigi siinsete elanike nimel palume teil olla meie juht. Kuhu iganes te ka ei läheks, me järgime. Te tunnete teid ja olete kindlasti sündinud õnnelikumal ja paremal kodumaal. Me kuulame teid ja täidame kõiki teie käske. Kas teie, tark võõras, olete nõus nii mõnegi hinge hukatusest päästma? Kas hakkate meie juhiks?
Kogu selle paluva kõne ajal ei tõstnud tark võõras kordagi pead. Ta oli terve aeg samas asendis, kust nad ta leidsid. Tema pea oli langetatud, ta kortsutas kulmu ja ta ei öelnud midagi. Ta koputas ainult aeg-ajalt oma keppi vastu maad ja mõtles. Kui kõne oli lõppenud, pomises ta lühidalt ja aeglaselt, muutmata oma positsiooni:
– Ma hakkan!
– Kas võime siis teiega kaasa tulla ja paremat kohta otsida?
– Võite! – jätkas ta pead tõstmata.
Seepeale avaldus entusiasm ja tänulikkus, kuid võõras ei öelnud ühtegi sõna.
Need kümme meest teatasid kokkutulnutele oma edust, lisades, et alles nüüd nägid nad, kui suurt tarkust see mees omas.
– Ta ei liikunud isegi kohalt ega tõstnud pead, et näha, kes temaga räägib. Ta istus vaikselt ja mõtiskles. Kogu meie jutule ja tunnustusele lausus ta vaid kolm sõna.
– Tõeline tark! Haruldane intelligentsus! – hüüdsid nad rõõmsalt igalt poolt, väites, et Jumal ise saatis ta inglina taevast neid päästma. Kõik olid kindlalt veendunud sellise juhi, keda miski maailmas ei suutnud häirida, edus. Ja nii otsustati järgmisel päeval koidikul teele asuda.
Радоје Домановић 