Hariliku Serbia härja arutluskäik

Selles maailmas juhtub palju imesid ja meie riik, nagu paljud ütlevad, on imedest nii täis, et imed pole enam imed. Siin on inimesi väga kõrgetel ametikohtadel, kes ei mõtle üldse ja kompensatsioonina, või võib-olla mõnel muul põhjusel, hakkas mõtlema tavaline talupoja härg, mis ei erine üldse teistest Serbia härgidest. Jumal teab, mis juhtus, mis põhjusel see geniaalne loom julges sellise ägeda ettevõtmise ette võtta, eriti kuna oli tõestatud, et Serbias võis selline õnnetu okupatsioon teile ainult karuteene tuua. Ütleme siis, et see vaene põrguline kogu oma naiivsuses isegi ei teadnud, et see ettevõtmine pole tema kodumaal tulus, nii et me ei omista talle erilist kodanikujulgust. Kuid ikkagi jääb mõistatuseks, miks peaks härg mõtlema, ta ei ole ju valija, nõunik ega magistraat, samuti ei ole teda valitud ühegi veiste assamblee asetäitjaks või isegi (kui ta on jõudnud teatud vanusesse) senaatoriks. Ja kui see vaene hing oleks kunagi unistanud mingis veise maakonnas riigiministriks saamisest, oleks ta pidanud teadma, et vastupidi, ta peaks harjutama võimalikult vähe mõtlema, nagu need suurepärased ministrid mõnes õnnelikus riigis, kuigi meie riigil pole ka selles osas nii palju õnne. Lõppude lõpuks, miks peaksime me hoolima sellest, miks härg Serbias mõtleb rahva poolt hüljatud ettevõtmise üle? Samuti võis juhtuda, et ta hakkas mõtlema pelgalt oma loomuliku instinkti tõttu.

Niisiis, milline härg ta on? Tavaline härg, kellel on, nagu zooloogia meile õpetab, pea, keha ja jäsemed, nagu kõigil teistel härgadel; ta veab vankrit, karjatab murul, lakub soola, mäletseb ja kisab. Tema nimi on Hallike.

Siin on lugu sellest, kuidas ta mõtlema hakkas. Ühel päeval pani peremees tema ja ta sõbra Tõmmu vankri rakkesse, kuhu peale olid laetud mõned varastatud piketid ja läks neid linna müüma. Peaaegu kohe linna sisenedes õnnestus tal piketid maha müüa ja siis vabastas Hallikese ja tema seltsimehe rakkest, haakis keti, mis neid rakke küljes hoiab, viskas nende ette kimbu rohtu ja läks rõõmsalt väikesesse kõrtsi ennast mõne joogiga värskendama. Linnas oli käimas festival, nii et mehi, naisi ja lapsi möödus igast küljest. Tõmmu, kes võrreldes teiste härgidega mõnevõrra ullike tundus, ei vaadanud midagi, selle asemel jäi ta täie tõsidusega lõunasöögi juurde, sõi kõhutäie, oigasnatuke puhtast mõnutundest ja heitis seejärel pikali, magusalt tukastades ja mäletsedes . Kõik need mööduvad inimesed ei häirinud teda. Ta lihtsalt tukastab ja mäletseb rahumeeli (kahju, et ta pole inimene, kõigi nende eelistega väärikale karjäärile). Kuid Hallike ei suutnud ampsugi teha. Tema unistavad silmad ja kurb ilme näol näitasid otsekohe, et ta on mõtleja ja lahke, muljetavaldav hing. Inimesed, serblased, mööduvad temast, uhked oma hiilgava mineviku, nime, rahva üle ja seda uhkust on näha nende karmist käitumisest ja tempost. Hallike jälgis seda kõike ja tema hing oli järsku tohutu ebaõigluse tõttu kurbusest ja valust kurnatud ning ta ei suutnud alla anda nii tugevale, äkilisele ja võimsale emotsioonile; ta oigas kurvalt ja valusalt, pisarad silmas. Ja oma tohutu valu käes hakkas Hallike mõtlema:

– Mille üle on mu peremees ja tema kaasmaalased serblased nii uhked? Miks nad hoiavad oma pead nii kõrgel ja vaatavad mu rahvast üleoleva uhkuse ja põlgusega? Nad on uhked oma kodumaa üle, uhked, et halastav saatus on andnud neile võimaluse sündida siin Serbias. Mu ema sünnitas mind ka siin Serbias ja Serbia pole mitte ainult minu kodumaa, vaid ka minu isa, ja mu esivanemad, nagu ka nemad, on kõik koos nendele maadele tulnud vanalt slaavi kodumaalt. Ja ometi pole keegi meist härjadest selle üle uhkust tundnud, olime ainult uhked selle üle, et võime raskemat koormat ülesmäge vedada; tänaseni pole härg kunagi Saksa härjale öelnud: „Mida sa minust tahad, ma olen Serbia härg, mu kodumaa on uhke Serbia riik, kõik mu esivanemad olid poeginud siin, kus on mu esiisade hauad.” Jumal hoidku, me pole selle üle kunagi uhked olnud, pole kunagi pähe tulnud ja nad on isegi selle üle uhked. Imelik rahvas!

Nendest mõtetest rabatud härg raputas kurvalt pead, mis peale kell kaelas helises ja rake kõlises. Tõmmu avas silmad, vaatas oma sõpra ja vaatas ammudes:

– Jälle sa tegeled selle jamaga! Söö, loll, kasvata natuke paksemaks, vaata, kuidas kõik su ribid välja paistavad; kui mõtlmine oleks hea, poleks inimesed seda meile härgadele jätnud. Mingil juhul poleks meil nii palju õnne olnud!

Hallike vaatas halastavalt oma kaaslast, pööras pea temast eemale ja sukeldus tagasi oma mõtetesse.

– Nad on uhked oma hiilgava mineviku üle. Neil on Kosovo väli, Kosovo lahing. Suur asi, kas mu esivanemad ei vedanud juba siis toidu ja sõjavarustusega täidetud kärusid? Kui poleks meid, oleksid inimesed pidanud seda ise tegema. Siis on veel ülestõus türklaste vastu. Suurejooneline, üllas ettevõtmine, aga kes seal tol ajal oli? Kas need kõrge ninaga idioodid, kes uhkelt minu ees uhkeldasid, justkui oleks see nende voorus, algatasid ülestõusu? Võtke siin näiteks minu peremees. Ka tema on ülestõusu üle nii uhke ja praalib, eriti sellega, et tema vanavanaisa hukkus vabadussõjas tõelise kangelasena. Ja kas see on minu peremehe teenistus? Tema vanavanaisal oli õigus uhke olla, kuid mitte temal; tema vanaisa suri, et mu peremees, tema järeltulija, saaks vabaks. Nii et ta on vaba ja kuidas ta oma vabadust kasutab? Ta varastab teiste inimeste pikette, istub kärule ja ma pean nii teda kui ka pikette vedama, kui ta ohjades tukub. Nüüd on ta oma piketid maha müünud, joob alkoholi, ei tee midagi ja on uhke oma hiilgava mineviku üle. Ja kui palju minu esivanemaid ülestõusu ajal tapeti, et võitlejaid toita? Ja kas mu esivanemad ei vedanud sel ajal relvastust, suurtükke, toitu, laskemoona? Ja ometi ei tunne me nende teenete üle uhkust, sest me pole muutunud; täidame oma kohust tänagi, täpselt nagu meie esivanemad, kannatlikult ja kohusetundlikult.

Nad on uhked oma esivanemate kannatuste ja viiesaja aasta pikkuse orjuse üle. Minu sugukond on kogu meie eksistentsi jooksul kannatanud ja tänagi kannatame ja oleme orjastatud, kuid ometi ei karju me sellest kõigile. Nad ütlevad, et türklased olid neid piinanud, tapnud ja löönud; noh, mu esivanemad tapeti nii serblaste kui ka türklaste poolt ja küsetati toiduks ning pandi läbi elama igasuguseid piinamisi.

Nad on uhked oma religiooni üle ja ometi ei usu nad mitte millessegi. Mis on minu ja minu rahva süü, et meid ei aktsepteerita kristlaste seas? Nende religioon ütleb neile, et “te ei tohi varastada”, kuid mu peremees varastab ja joob raha eest, mille ta varastamise eest sai. Nende religioon õpetab neid armastama oma naabreid ja ometi teevad nad üksteisele ainult kahju. Nende jaoks on parim näide vooruslikkusest mehest see, kes ei tee mingit kahju, loomulikult ei looda keegi isegi teiselt lahkeid tegusid, selle asemel, et lihtsalt halba ei tehta. Just nii madalal on nende vooruslikkuse näited,et neilt ooatatakse ainult seda, et teistele halba ei tehta.

Härg ohkas sügavalt, niiet tolm lendles teel.

– Niiet – härg jätkas oma kurbade mõtetega – kas sel juhul pole mina ja mu sugulased selles kõiges paremad kui ükski neist? Ma pole kunagi kedagi tapnud, ma pole kunagi kedagi laimanud, midagi varastanud, pole süütut meest riigiteenistusest vallandanud, riigikassas puudujääki tekitanud, võltsitud pankrotti välja kuulutanud, ma pole kunagi aheldanud ega arreteerinud süütuid inimesi, ma pole kunagi oma sõpru mustanud, ma pole kunagi oma härjapõhimõtetega vastuollu läinud, ma ei ole andnud valetunnistusi, ma pole kunagi olnud riigiminister ega teinud riigile kahju ja mitte ainult ei tee ma halba, vaid teen isegi head neile, kes mulle halba teevad. Kohe, kui ema sünnitas mind, võtsid kurjad mehed minult isegi ema piima ära. Jumal on loonud vähemalt rohu meile härgadele ja mitte inimestele, kuid ometi võtavad nad ka selle meie käest. Selle peksmise kõrval aga veame meeste kärusid, künname nende põlde ja söödame neile leiba. Ja ometi ei tunnista keegi meie teeneid, mida me kodumaa heaks teeme…

– Või võta näide paastumisest; meestele ütleb religioon, et kõigil paastupäevadel tuleb paastuda, kuid ometi ei ole nad isegi valmis seda väikest paastu taluma, samal ajal kui mina ja mu rahvas paastume kogu oma elu, alates sellest ajast, kui meid võõrustatakse ema rinnast.

Härg langetas oma pea, nagu oleks ta mures, siis tõstis selle uuesti üles, turtsatas vihaselt ja tundus, et midagi olulist meenus talle, teda vaevates; äkitselt ta muigas rõõmsalt:

– Oh, ma tean nüüd, see peab nii olema – jätkas ta mõtlemist – nii see on; nad on uhked oma vabaduse ja kodanikuõiguste üle. Pean sellele tõsiselt mõtlema.

Ja ta mõtles, mõtles, kuid ei saanud sellest aru.

– Millised on nende õigused? Kui politsei käsib neil valimistel hääletada, siis nad hääletavad ja niimoodi võiksime ka meie niisama kergelt ammuda: “Pooo-ooo-ooolt!” Ja kui neile pole antud korraldust, ei julge nad hääletada ega isegi poliitikasse end segada, täpselt nagu meie. Samuti kannatavad nad vanglas peksmise all, isegi kui nad on täiesti süütud. Vähemalt me kisame ja vehime sabaga ning neil pole isegi seda vähest kodanikujulgust.

Ja sel hetkel tuli kõrtsist välja tema peremees. Purjus, taaruv, silmad hägused, mõnd arusaamatut sõna pomisedes kõndis ta looklevalt vankri poole.

– Vaadake, kuidas kasutab see uhke järeltulija oma esivanemate verega võidetud vabadust? Eks mu peremees on joodik ja varas, aga kuidas teised seda vabadust kasutavad? Lihtsalt tegevusteta ja uhkeldades mineviku ja oma esivanemate teene üle, millesse neil on sama suur panus kui minul. Ja meie, härjad, jäime sama töökaks ja kasulikuks töötegijaks nagu meie esivanemad. Oleme küll härjad, kuid võime tänagi oma uhke töö ja saavutuste üle uhked olla.

Härg ohkas sügavalt ja valmistas kaela rakkesse sidumiseks.

Belgradis, 1902.
Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans, 2021.