Märgistus

Nägin kohutavat unenägu. Ma ei imesta nii palju unenäo enda üle, vaid selle üle, kuidas julgesin und näha sellistest kohutavatest asjadest, olles ise vagus ja austusväärne kodanik, meie kalli, kannatanud kodumaa Serbia kuulekas laps, nagu kõik tema teised lapsedki. Muidugi, kui ma oleksin milleski erand, oleks asi teisiti, aga ei, mu kallis sõber, ma teen täpselt samamoodi nagu kõik teised, kuid keegi pole nii ettevaatlik ku mina. Kord nägin tänavale maha kukkunud politseiniku vormiriietuse läikivat nööpi, vaatasin selle maagilist sära, peaaegu sellest juba mööda kõndides, täis magusaid mõtteid, kui äkki hakkas mu käsi värisema ja hüppas tervitusasendisse; mu peakummardusiseenesest maa poole ja mu suu venissellisesse ilusasse naeratusse, mida me kõik endast autoriteetsemate inimeste tervitades kanname.

– Minu soontes voolab üllas veri – sellest see tuleneb! – Mõtlesin tol hetkel ja vaatasin põlgusega mööduvaid elajaid, kes hooletult nupule astusid.

– Jõhkard! – ütlesin kibedalt, sülitasin ning kõndisin siis vaikselt edasi, lohutades mõtet, et selliseid jõhkraid inimesi on vähe; ja mul oli eriti hea meel, et Jumal oli andnud mulle sooja südame ja meie esivanemate õilsa, rüütelliku vere.

Noh, nüüd näete, milline imeline mees ma olen, teistest auväärsetest kodanikest mitte üldse erinev, ja kahtlemata imestate, kuidas sellised kohutavad ja rumalad asjad minu unenägudes juhtusid.

Minuga ei juhtunud sel päeval midagi ebatavalist. Nautisin maitsvat õhtusööki ja pärast istusin hambavahesid puhastades; rüüpasin oma veini ja siis, olles kodanikuõigusi nii julgelt ja kohusetundlikult täitnud, läksin voodisse raamatut lugedes, et kiiremini magama jääda.

Raamat libises peagi mu käte vahelt, olles muidugi minu soovi rahuldanud, ja kõik kohustused tehtud, jäin magama nagu ilmsüütu talleke.

Korraga avastasin end kitsalt poriselt teelt, mis läbi mägede lookles. Külm, tume öö. Tuul ulub kuivade okste vahel ja lõikab kokkupuutes palja nahaga nagu nuga. Taevas on must, tumm ja kurjakuulutav ning lumi puhub silma ja lööb vastu nägu nagu tolm. Mitte kusagil ühtegi elavat hinge. Kiirustan edasi ja aeg-ajalt libisen porisel teel kord vasakule, kord paremale. Tudisen ja kukun kuni ära eksin, ekslen edasi – jumal teab kuhu – ja see pole lühike, tavaline öö, vaid aastasaja pikkune. kõnnin pidevalt edasi, teadmata, kuhu.

Nii kõndisin ma mitmeid aastaid edasi ja jõudsin kuhugi väga kaugele oma kodumaalt tundmatusse maailma otsa, võõrale maale, mida ilmselt keegi ei tea ja mida kindlasti näeb ainult unenägudes.

Mööda maad rännates jõudsin suurlinna, kus elas palju inimesi. Suurel turuplatsil oli tohutu rahvahulk ja kohutav müra, mis oli kõrvatrummi lõhkemiseks piisavalt vali. Leidsin end turuplatsi vastas asuva kõrtsi ees ja küsisin majaomanikult, miks nii palju inimesi on siia kokku kogunenud…

– Oleme vagusad ja auväärsed inimesed, – alustas ta oma lugu, – oleme kohtunikule lojaalsed ja kuulekad.

– Kas kohtunik on teie kõrgeim võim? – Küsisin ma teda katkestades.

– Siin valitseb kohtunik ja ta on meie kõrgeim võim; temast järgmise mõjuvõimuga on politsei.

Seepeale ma naersin.

– Miks sa naerad?… Kas sa ei teadnud?… Kust sa pärit oled?

Rääkisin talle, kuidas olin eksinud ja tulin kaugelt maalt – Serbiast.

– Olen kuulnud sellest kuulsast riigist! – sosistas peremees omaette, mind lugupidavalt vaadates, ja ütles siis valjemini:

– Niiviisi käivad asjad meie riigis, – jätkas ta, – kohtunik valitseb siin koos politseinikega.

– Millised on teie politseinikud?

– Noh, politseinikke on mitmesuguseid – nad erinevad teineteisest vastavalt auastmele. On väljapaistvamaid ja vähem silmapaistvaid… Me oleme vaiksed ja auväärsed inimesed, kuid naabruskonnast tulevad igasugused hulkurid, kes rikuvad meid ja õpetavad elanikele pättusi. Et eristada iga oma kodanikku teistest inimestest, andis kohtunik eile korralduse, et kõik meie kodanikud pöörduksid kohalike kohtuasutuste poole, kus igaühele tehakse otsaesisele märgis. Sellepärast on nii paljud inimesed kokku tulnud: et nõu pidada, mida peale hakata.

Seepeale tulid mul külmavärinad ja mõtlesin, et peaksin siit imelikult maalt ära jooksma nii kiiresti kui võimalik, sest mina, kuigi olen serblane, polnud harjunud sellise ülistuse väljanäitamisega ja olin sellisest teguviisist veidi häiritud!

Peremees naeris heatahtlikult, puutus mu õlga ja ütles uhkelt:

– Ah, võõras, kas sellest piisab, et sind hirmutada? Pole ime, meile omastele julgustükkide leidmiseks peate kodust kaugele rändama!

– Ja mida sa kavatsed teha? – Küsisin kartlikult.

– Mis küsimus! Näete, kui julged me oleme. Ütlen teile, et peate minema kaugele, et leida sellist vaprust nagu meile omane. Olete rännanud kaugele ja näinud maailma, kuid olen kindel, et te pole kunagi näinud suuremaid kangelasi kui meil siin on. Lähme sinna koos. Pean kiirustama.

Olime just minemas, kui kuulsime ukse ees piitsaplaksatust.

Ma piilusin välja: näha oli ülikonnas meest, kel oli särav, kolmesarveline müts peas, kes sõitis teise, kallite jatavakodanikele omastele riietega, mehe seljas. Ta peatus kõrtsi ees ja seljas ratsutajahüppas temalt alla.

Majaperemees väljus kõrtsist, kummardas maapinnale ja uhke ülikonnaga mees sisenes kõrtsi ja kõndis spetsiaalselt kaunistatud laua juurde. Tsiviilriietes isik jäi kõrtsi ette ja ootas. Mõisnik kummardas sügavalt ka tema ees.

– Mis see veel oli? – Küsisin majaomanikult sügavas hämmingus.

– See, kes kõrtsi sisse läks, on kõrge auastmega politseinik ja see teine mees on üks meie silmapaistvamaid kodanikke, väga rikas ja suur patrioot, – sosistas peremees..

– Aga miks ta laseb politseinikul enda seljas ratsutada?

Peremees raputas mulle pead ja me astusime kõrvale. Ta naeratas mulle põlglikult ja ütles:

– Peame seda suureks auks, mida vääritakse harva! – Ta rääkis mulle peale selle veel palju asju, aga ma olin nii elevil, et ei suutnud neist aru saada. Kuid kuulsin üsna selgelt, mida ta viimaks ütles: – See on oma riigi teenimine, mida kõik rahvad pole siiani õppinud hindama!

–

Tulime koosolekule ja esimehe valimine oli juba käigus.

Esimene rühm oli oma esimehe kandidaadiks määranud mehe, kelle nimi on Kolb, kui ma nime õigesti mäletan; teise rühma kandidaat oli Talb ja kolmandal oli oma kandidaat.

Tekkis hirmus segadus; iga rühm surus peale oma meest.

– Ma arvan, et sellise tähtsa koosoleku juhatajaks Kolbist paremat meest ei ole, – ütles hääl esimesest rühmast – sest me kõik teame nii hästi tema kui kodaniku voorusi ja teame, kui vapper ta on. Ma ei usu, et meie seas oleks kedagi, kes saab kiidelda, et nende seljas on väga tähtsad inimesed nii tihedalt sõitnud…

– Kes sa selline oled, et sellest räägid, – karjus keegi teisest grupist. – Teie seljas pole kunagi politsei nooremametnik sõitnud!

– Me teame, millised on teie voorused, – hüüdis keegi kolmandast rühmast. – Sa ei suudaks kunagi piitsahoopi ulgumata kannatada!

– Teeme selle selgeks, vennad! – alustas Kolb. – On tõsi, et väljapaistvad inimesed sõitsid mu seljal juba kümme aastat tagasi; nad andsid mulle piitsa, kuid ma ei valanud kunagi pisaraid, aga võib juhtuda, et meie seas on rohkem väärilisi. Võib-olla on nooremaid, kes on paremad.

– Ei, ei, – hüüdsid tema toetajad.

– Me ei taha kuulda vanadestautegudest! Kümme aastat on möödunudsellest, kui Kolbi seljast sõideti, – hüüdsid teise grupi hääled.

– Noor veri võtab võimust, las vanad koerad närivad vanu luid, – hüüdsid mõned kolmandast grupist.

Järsku müra vaibus; inimesed taganesid, liikusid vasakule ja paremale, et teed vabaks teha ja ma siilmasin umbes kolmekümneaastast noormeest. Tema lähenedes kummardasid kõik oma pead madalale.

– Kes see on? – Sosistasin oma maja peremehele.

– Ta on populaarne juht. Noor mees, kuid väga paljutõotav. Juba varakult võis ta kiidelda, et kandis kohtunikku kolm korda oma seljal. Ta on kõigist populaarsem.

– Võib-olla valitakse tema? – küsisin.

– See on enam kui kindel, sest kõik teised kandidaadid on vanemad, aeg on nendele järele jõudnud, samal ajal kui kohtunik sõitis eilegi natuke aega tema seljal.

– Mis ta nimi on?

– Kleard.

And andsid talle aukoha.

– Ma arvan, – Kolbi hääl katkestas vaikuse, – et me ei leia sellele ametikohale paremat meest kui Kleard. Ta on noor, kuid keegi meist vanematest pole temaga võrdväärne.

– Braavo! … Elagu Kleard!… – kõlasid kõikide hääled.

Kolb ja Talb juhatasid ta esimehe kohale. Kõik tegid sügava kummarduse ja valitses täielik vaikus.

– Tänan teid, vennad, kõrge lugupidamise ja selle au eest, mille olete mulle nii üksmeelselt andnud. Teie lootused, mis praegu minule laskuvad, on liiga meelitavad. Sellistel tähtsatel päevadel ei ole lihtne tegutseda rahva soovide kaptenina, kuid ma teen kõik endast oleneva, et õigustada teie usaldust, esindada ausalt teie arvamust ja ära teenida teie austust minu vastu. Tänan teid, mu vennad, et mind valisite.

– Hurraa! Hurraa! Hurraa! – valijad hüüdsid igast nurgast.

– Ja nüüd, vennad, loodan, et lubate mul selle tähtsa sündmuse kohta paar sõna öelda. Selliseid valusid, piinu, mis meid ootavad, pole kerge kannatada; ei ole lihtne enda otsaesisele kuuma rauaga märgist lasta panna. Tõepoolest, ei – see on valu, mida kõik mehed ei talu. Las argpüksid värisevad, vallanduvad hirmule, kuid me ei tohi hetkekski unustada, et oleme oma vaprate esivanemate pojad, et meie soontes voolab üllas veri, meie vanaisade kangelaslik veri, kõik suursugused rüütlid, kes surid silmagi pilgutamata vabaduse ja meie kõigi, nende järglaste hüvanguks. Meie kannatused on kerged, kui mõtlete nende kannatustele – nüüd kui elame paremini kui kunagi varem, kas me käitume mandunult ja arglikult? Iga tõeline patrioot, igaüks, kes ei taha meie rahvast kogu maailma ees häbistada, kannatab ära selle valu nagu mees ja kangelane.

– Braavo! Elagu Kleard!

Kleardi järel esines mitu tulihingelist kõnelejat; nad julgustasid hirmunud inimesi ja kordasid enam-vähem Kleardi öeldut.

Siis palus rääkida üks kahvatu väsinud vanamees, kortsus näoga, juuksed ja habe valged nagu lumi. Põlved värisesid vanusest, käed värisesid, selg küürus. Ta hääl värises, silmad pisaratest säravad.

– Lapsed, – alustas ta, pisarad mööda valgeid kortsulisi põski voolamas ja valgele habemele langemas, – Ma olen mannetu ja suren varsti, aga mulle tundub, et ärge pigem laske sellist häbimärki enda peale panna. Olen sada aastat vana ja terve elu saanud ilma selleta elada!… Miks peaks nüüd minu valge ja väsinud pea orjuse kaubamärgiga märgistama?…

– Ärge kuulake seda vana kaabakat! – hüüdis esimees.

– Ärge kuulake teda! – hüüdsid teised.

– Vana argpüks!

– Selle asemel, et noori julgustada, hirmutab ta kõiki!

– Tal peaks häbi olema oma hallide karvade üle! Ta on elanud piisavalt kaua ja ta võib endiselt karta – meie, noored, oleme julgemad…

– Ärge kuulake seda argpüksi!

– Visake ta välja!

– Ärge kuulake teda!

Vihane rahvahulk julgeid noori patrioote tormas vanamehe peale ja hakkas teda raevus tõukama, tõmbama ja lööma.

Lõpuks lasid nad tema kõrge vanuse tõttu minema – muidu oleksid nad teda elusalt kividega loopinud.

Nad kõik lubasid homme olla vaprad ja näidata, et nad on oma rahva au ja au väärilised.

Inimesed lahkusid koosolekult suurepärases korras. Nagu nad lahkusid, ütlesid nad:

– Homme näeme, kes on kes!

– Homme näeme, kes niisama kiitlejad on!

– Kätte on jõudnud aeg, mil väärilised eristuvad vääritutest, nii et iga kaabakas ei saa, ei saa julge südamega kiidelda!

–

Läksin kõrtsi tagasi.

– Kas näete, millised me oleme?? – mu peremees küsis minult uhkelt.

– Tõepoolest näen, – Vastasin automaatselt, tundes, et mu jõud on mu kehast lahkunud ja pea sumiseb kummalistest muljetest.

Just sel päeval lugesin nende ajalehe esilehelt artiklit, mis kõlas järgmiselt:

– Kodanikud, on aeg lõpetada asjatu uhkeldamine ja lahmimine meie seas; on aeg lõpetada nende tühjade sõnade hindamine, mida me rikkalikult kasutame, et näidata oma kujuteldavaid voorusi ja teeneid. Kodanikud, kätte on jõudnud aeg panna oma sõnad proovile ja näidata, kes on tõesti vääriline ja kes mitte! Kuid me usume, et meie seas ei ole häbiväärseid argpükse, keda tuleb jõuga märgistamisele tuua. Igaüks meist, kes tunneb oma soontes kasvõi tilka esivanemate õilsat verd, võitleb selle nimel, et olla esimeste seas, kes kannatavad uhkelt ja vagusalt valu ja ängi, kuna see on püha valu, see on ohverdus meie riigile ja meie kõigi heaolule. Edasi, kodanikud, sest homme on üllas proovilepaneku päev!…

–

Maja peremees läks sel õhtuö vahetult pärast koosolekut magama, et järgmisel hommikul võimalikult varakult kindlaksmääratud kohta jõuda. Paljud olid aga läinud otse raekotta, et olla järjekorras võimalikult ees.

Järgmisel päeval läksin ka mina raekotta. Kõik olid kohal – noored ja vanad, mehed ja naised. Mõned emad tõid oma väikesed beebid süles kaasa, et ka neid saaks märgistada orjamärgistuse, see tähendab aumärgiga, ja saada seega suurem õigus kõrgetele riigiteenistuse ametikohtadele.

Toimus tõuklemine ja sõimamine (selles osas sarnanevad nad meile, serblastele, ja mul oli selle üle kuidagi hea meel), ja kõik püüdsid ukse ees esimesed olla. Mõni võttis isegi teistel kõrist kinni.

Märgistusi andis valge ametlikus ülikonnas spetsiaalne riigiametnik, kes rahvale kergelt ette heitis:

– Ärge podisege, jumala pärast, igaühel tuleb oma kord – te pole loomad, ma arvan, et me saame tõuklemata hakkama.

Märgistamine algas. Üks hakkas nutma, teine ainult oigas, kuid keegi ei suutnud seda ilma helita taluda, niikaua kui ma seda pealt nägin olin.

Ma ei suutnud seda piinamist kaua vaadata, nii et läksin kõrtsi tagasi, kuid mõned neist olid juba kohal, söönud ja joonud.

– See on läbi! – ütles neist üks.

– Noh, me ei karjunud väga palju, aga Talb nuttis nagu eesel! … – ütles teine.

– Näete, milline on teie Talb, ja te veel tahtsite teda eile koosoleku juhatajaks teha.

– Ah, sellest ei saa kunagi aru!

Nad rääkisid, valust oiates ja vääneldes, kuid püüdes seda üksteise eest varjata, sest igaühel oli häbi, et teda peetakse argpüksiks..

Kleard häbistas ennast, sest ta oigas valust, kuid mees nimega Lear oli kangelane, kuna ta palus, et tema otsaesisele tehtaks kaks märgistust ega andnud valust märku. Kogu linn rääkis ainult temast suurima lugupidamisega.

Mõned inimesed põgenesid, kõik põlgasid neid.

Mõne päeva pärast kõndis kahe märgistusega kodanik, kõrgelt tõstetud peaga, väärikalt ja kõrge enesehinnanguga, täis au ja uhkust. Kuhu iganes ta läks, kummardasid tema ees kõik ja langetasid oma mütsid, et päevakangelast tervitada.

Mehed, naised ja lapsed jooksid tänaval talle järele, et näha riigi kõige vapramat meest. Ükskõik kuhu ta läks, järgnes talle aukartusest inspireeritud sosin: „Lear, Lear! … See on tema! … Ta on kangelane, kes ei ulgunud, kes ei teinud häält, kui tema otsmikule tembeldati kaks märgistust! ”Ta oli ajalehtede pealkirjades, teda kiideti ja ülistati.

Ja ta oli ära teeninud inimeste armastuse.

–

Kuulen ümberringi sellist kiitust, mispeale hakkan tundma, kuidas mu soontes voolab vana ja üllas Serbia veri. Meie esivanemad olid kangelased, nad surid vabaduse nimel; ka meil on oma kangelaslik minevik ja meie Kosovo. Ma erutun rahvuslikust uhkusest ja edevusest, soovides näidata, kui vapper mu rahvus on, ning tormata raekotta ja karjuda:

– Miks te kiidate Leari?… Te pole kunagi näinud tõelisi kangelasi! Tule ja vaata ise, milline on üllas Serbia veri! Kandke mu pea peale kümme märgistust, mitte ainult kaks!

Valges ülikonnas riigiteenija tõi oma märgistaja mu otsaesise lähedale ja ma hakkasin… Ärkasin unenäost.

Hõõrusin hirmuga otsaesist ja tegin omale risti ette, imestades imelike asjade üle, mis unenägudes ilmuvad.

– Ma peaaegu varjutasin nende Leari hiilguse, – mõtlesin ja pöörasin rahulolevalt ümber ja mul oli kuidagi kahju, et mu unenägu jäi poolikuks.

 

Belgradis, 1899.
Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans, 2021.