Juht (1/3)

– Vennad ja sõbrad, olen kuulanud kõiki teie lugusid, nii et nüüd palun teil mind kuulata. Kõik meie arutelud ja vestlused pole midagi väärt, kui jääme sellesse viljatusse piirkonda. Sel liivasel pinnasel ja nendel kividel pole miski suutnud kasvada isegi vihmastel aastatel, rääkimata sellest põuast, mille taolist pole keegi meist kunagi varem näinud. Kaua me niimoodi veel kokku saame ja asjata räägime? Veised surevad toidupuudusesse ja üsna varsti nälgime ka meie ja meie lapsed. Peame leidma teise lahenduse, mis on parem ja mõistlikum. Arvan, et kõige parem oleks lahkuda siit kuivalt maalt ja minna maailma otsima paremat ja viljakamat mulda, sest me lihtsalt ei saa niimoodi enam elada.

Nii rääkis ükskord mõne viljatu provintsi elanik väsinud häälega ühel koosolekul. Ma arvan, et kus ja millal see oli, ei puuduta teid ega mind. Oluline on mind uskuda, et see juhtus ammu, kusagil maalapil ja sellest piisab. Ausalt öeldes arvasin kunagi, et olen kogu selle loo ise välja mõelnud, kuid tasapisi vabastasin end sellest vastikust pettekujutelmast. Nüüd usun ma kindlalt, et hakkan rääkima sellest, mis tegelikult juhtus ja pidi kusagil ja millalgi juhtuma ning et ma poleks seda kunagi suutnud välja mõelda.

Kahvatute, räsitud nägude ja tühjade, süngete, peaaegu arusaamatute pilkudega kuulajad, kel käed vöö all, näisid nende tarkade sõnade peale ellu tõusvat. Igaüks kujutas juba ette, et nad on kusagil maagilisel paradiisimaal, kus selgamurdev töö kannab rikkalikku saaki.

– Tal on õigus! Tal on õigus! – sosistasid kurnatud hääled igalt poolt.

– Kas see koht on lähe…d…al? – oli nurgast kuulda venitatud üminat.

– Vennad! – alustas teine mõnevõrra tugevama häälega. – Peame seda nõu kohe järgima, sest me ei saa niimoodi enam jätkata. Oleme end vaevanud ja pingutanud, kuid kõik on olnud asjata. Oleme külvanud seemet, mida oleks saanud toiduks kasutada, kuid üleujutused uhusid seemned ja mulla nõlvadelt nii, et järele jäi vaid paljas kivi. Kas peaksime jääma siia igaveseks ja tegema tööd hommikust õhtuni, jäädes ikka näljaseks ja januseks, alasti ja paljajalu? Peame asuma teele ja otsima paremat ja viljakamat mulda, kus raske töö kannaks vilja.

– Lähme! Lähme kohe, see koht ei sobi enam elamiseks!

Sosistamine võttis võimust ja igaüks hakkas lahkuma, mõtlemata, kuhu ta läheb.

– Oodake, vennad! Kuhu te lähete? – esimene kõneleja alustas uuesti. – Muidugi peame minema, aga mitte nii. Peame teadma, kuhu läheme. Vastasel juhul võime enda päästmise asemel sattuda veel halvemasse olukorda. Ma teen ettepaneku, et valime juhi, kellele me kõik peame kuuletuma ja kes näitab meile parimat ja kõige otsemat teed.

– Valime! Valime kellegi nüüd ja praegu, – kuuldus ümberringi.

Alles nüüd tekkis vaidlus, tõeline kaos. Kõik rääkisid ja keegi ei kuulanud ega olnud võimeline kuulma. Hakati rühmadeks jagunema, igaüks pomises omaette ja siis isegi rühmad läksid laiali. Kahekaupa hakkasid nad teineteisega kättpidi rääkima, üritasides midagi tõestada, üksteist varrukast tõmmates ja käteliigutustega vaikust luua üritades. Seejärel kogunesid nad kõik uuesti, endiselt rääkides.

– Vennad! – järsku kõlas tugevam hääl, mis summutas kõik muud kähedad ja tuimad hääled. – Me ei jõua niiviisi kokkuleppele. Kõik räägivad ja keegi ei kuula. Valime juhi! Keda meie hulgast saame valida? Kes meist on piisavalt reisinud, et teesuundi tunda? Me kõik tunneme üksteist hästi, kuid ometi ei paneks ma ennast ega oma lapsi siin ühegi inimese juhtimise alla. Pigem öelge mulle, kes tunneb seda rändajat, kes on tänasest hommikust alates seal teeserval varju all istunud?

Vaikus saabus. Kõik pöördusid selle võõra poole ja hindasid teda pealaest jalatallani.

Keskealine rändur, kelle nägu oli habeme ja pikkade juuste tõttu vaevalt nähtav, istus ja vaikis nagu ennegi, mõttesse vajunud ning aeg-ajalt oma suurt keppi vastu maad koputades.

– Eile nägin sama meest ühe noore poisiga. Nad hoidsid üksteisel käest kinni ja kõndisid mööda tänavat. Ja eile õhtul lahkus poiss külast, kuid see võõras mees jäi siia.

– Vend, unustame need tobedad tühiasjad, et me ei kaotaks aega. Kes ta ka poleks, ta on tulnud kaugelt, sest keegi meist ei tunne teda, kindlasti ta teab kõige otsemat ja parimat teed pidi meid juhatada. Minu hinnangul on ta väga tark mees, sest istub seal vaikides ja mõtleb. Keegi teine oleks juba kümme või enam korda meie asjadesse sekkunud või oleks ühega meist vestlust alustanud, kuid ta istus seal kogu see aeg üksi ega öelnud midagi.

– Muidugi istub mees vaikselt, sest ta mõtleb millegi üle. Ta on väga tark, teisiti ei saa olla – nõustusid teised ja hakkasid võõrast uuesti uurima. Igaüks oli avastanud temas hiilgava omaduse, mis tõestab tema erakordset intelligentsust.

Rääkimisele ei kulunud palju rohkem aega, nii et lõpuks olid kõik ühel meelel, et kõige parem on küsida rändurilt endalt – kelle, nagu neile tundus, oli Jumal saatnud neid maailma välja juhatama, et otsida paremat territooriumi ja viljakamat mulda. Ta peaks olema nende juht ja nad kuulaksid teda ja kuuletuksid talle ilma küsimusi küsimata.

Nad valisid enda hulgast välja kümme meest, kes pidid selle võõra juurde minema, et talle enda otsust selgitada. See delegatsioon pidi seletama talle nende õnnetut olukorda ja paluma tal olla nende juht.

Nii läksid need kümme meest võõra juurde ja kummardasid alandlikult. Üks neist hakkas rääkima piirkonna ebaproduktiivsest pinnasest, kuivadest aastatest ja viletsusest, millesse nad kõik sattusid. Ta lõpetas niiviisi:

– Need tingimused sunnivad meid oma kodudest ja maa-alalt lahkuma ning mujale maailma parema kodumaa leidmiseks välja kolima. Just sel hetkel, kui me lõpuks kokkuleppele jõudsime, näib, et Jumal on meile halastanud, et ta saatis teid meie juurde – teid, tarka ja väärilist võõrast – et te meid juhiksite ja viletsusest vabastaksite. Kõigi siinsete elanike nimel palume teil olla meie juht. Kuhu iganes te ka ei läheks, me järgime. Te tunnete teid ja olete kindlasti sündinud õnnelikumal ja paremal kodumaal. Me kuulame teid ja täidame kõiki teie käske. Kas teie, tark võõras, olete nõus nii mõnegi hinge hukatusest päästma? Kas hakkate meie juhiks?

Kogu selle paluva kõne ajal ei tõstnud tark võõras kordagi pead. Ta oli terve aeg samas asendis, kust nad ta leidsid. Tema pea oli langetatud, ta kortsutas kulmu ja ta ei öelnud midagi. Ta koputas ainult aeg-ajalt oma keppi vastu maad ja mõtles. Kui kõne oli lõppenud, pomises ta lühidalt ja aeglaselt, muutmata oma positsiooni:

– Ma hakkan!

– Kas võime siis teiega kaasa tulla ja paremat kohta otsida?

– Võite! – jätkas ta pead tõstmata.

Seepeale avaldus entusiasm ja tänulikkus, kuid võõras ei öelnud ühtegi sõna.

Need kümme meest teatasid kokkutulnutele oma edust, lisades, et alles nüüd nägid nad, kui suurt tarkust see mees omas.

– Ta ei liikunud isegi kohalt ega tõstnud pead, et näha, kes temaga räägib. Ta istus vaikselt ja mõtiskles. Kogu meie jutule ja tunnustusele lausus ta vaid kolm sõna.

– Tõeline tark! Haruldane intelligentsus! – hüüdsid nad rõõmsalt igalt poolt, väites, et Jumal ise saatis ta inglina taevast neid päästma. Kõik olid kindlalt veendunud sellise juhi, keda miski maailmas ei suutnud häirida, edus. Ja nii otsustati järgmisel päeval koidikul teele asuda.

(järgmine lehekülg)