Eesti keel

Radoje Domanović (16. veebruar 1873–17. august 1908) oli Serbia kirjanik, ajakirjanik ja õpetaja, kuulsaim oma satiiriliste novellide poolest.

Radoje Domanović sündis Kesk-Serbias Ovsište külas, kohaliku õpetaja ja ettevõtja Miloš Domanovići ja Persida Cukić, esimese ja teise Serbia ülestõusu ühe väejuhi Pavle Cukići järeltulija, poeg. Lapsepõlve veetis ta Kragujevaci lähedal Jarušice külas, kus käis algkoolis. Ta lõpetas keskkooli Kragujevacis ja filosoofiateaduskonna Belgradi ülikoolis, kus ta õppis serbia keelt ja ajalugu.

Aastal 1895 sai Domanović oma esimese ametikoha – õpetajaamet Pirotis, Lõuna-Serbias, piirkonnas, mis oli alles hiljuti Osmani impeeriumist vabastatud. Pirotis kohtus ta õpetaja ja aktivisti Jaša Prodanovićiga (1867–1948), kes aitas kujundada tema poliitilisi vaateid. Seal kohtus ta ka oma tulevase abikaasa, Sremski Karlovci vaese kooliõpetaja Natalija Raketićiga (1875–1939), kes toetab Domanović’i kogu tema lühikese ja rahutu elu jooksul ning kellega tal sai kolm last.

Pärast opositsioonilise Rahvaradikaalse Parteiga liitumist sattus ta konflikti Obrenovićite dünastia režiimiga ning ta viidi 1895. aasta lõpuks üle Vranjesse ja seejärel 1896. aastal uuesti Leskovaci. Domanovići kirjanikukarjäär algas ka tema õpetajaks olija päevadel, avaldades oma esimese realistliku novelli 1895. Pärast esimest avalikku esinemist valitsuse vastu 1898. aastal vabastati nii tema kui ta naine riigiteenistusest ning Domanović kolis koos perega Belgradi.

Belgradis alustas ta koostööd kirjanikega nädalalehes “Täht” ja opositsioonilises poliitilises ajalehes “Kaja”. Sel ajal hakkas ta kirjutama ja avaldama oma esimesi satiirilisi lugusid, nagu “Deemon” ja “Kirgede kaotamine”. Radoje kuulsus tõusis tema kuulsaimate lugude “Juht” (1901) ja “Stradija” (1902) avaldamisega, milles ta ründas avalikult režiimi silmakirjalikkust ja eksitusi.

Pärast riigipööret, mis lõpetas Aleksandar Obrenovići valitsemisaja 1903. aastal, sai Domanović populaarsuse tipul haridusministeeriumis kirjatundja ametikoha ning uus valitsus lubas tal minna Saksamaale üheks aastaks spetsialiseerumiseks, mille ta veetis Münchenis. Tagasi Serbias tundis Radoje pettumust, et ühiskonnas pole tegelikke muutusi. Ta alustas oma poliitilist nädalapäevikut “Stradija”, milles kritiseeris jätkuvalt uue demokraatia nõrkusi, kuid tema kirjutistel polnud enam seda jõudu ja inspiratsiooni, mis varem oli.

Radoje Domanović suri 17. augustil 1908 pool tundi pärast südaööd 35-aastaselt pärast pikka võitlust kroonilise kopsupõletiku ja tuberkuloosiga. Ta maeti Belgradi uuele kalmistule. Tema ülejäänud avaldamata tööd kadusid Esimese maailmasõja ajal.

Kirjandusteosed

Mõned Radoje Domanovići kuulsamad teosed hõlmavad:

  • Deemon, 1898
  • Hariliku Serbia härja arutluskäik, 1902
  • Juht, 1901
  • Kaasaegne ülestõus, 1902
  • Kirgede kaotamine, 1898
  • Märgistus, 1899
  • Prints Marko teist korda serblaste seas, 1901
  • Stradija, 1902
  • Surnumeri, 1902

Projekti „Radoje Domanović” juhib kvaliteediinsener ja kirjandushuviline Vladimir Živanović, eesmärgiga digitaliseerida serbia kirjaniku Radoje Domanovići tervikteoseid ja võimaldada lugejatel kogu maailmast lugeda originaalteoseid ja tõlkeid. Järgmised lood tõlgiti spetsiaalselt projekti jaoks ja avaldatakse siin esimest korda:

Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans.

 

 


[Contents of this biographical reference page were written for the “Radoje Domanović” Project with the goal of promoting the life and works of the famous Serbian satirist, Radoje Domanović, and are released into public domain. Editor]