Hariliku Serbia härja arutluskäik
Selles maailmas juhtub palju imesid ja meie riik, nagu paljud ütlevad, on imedest nii täis, et imed pole enam imed. Siin on inimesi väga kõrgetel ametikohtadel, kes ei mõtle üldse ja kompensatsioonina, või võib-olla mõnel muul põhjusel, hakkas mõtlema tavaline talupoja härg, mis ei erine üldse teistest Serbia härgidest. Jumal teab, mis juhtus, mis põhjusel see geniaalne loom julges sellise ägeda ettevõtmise ette võtta, eriti kuna oli tõestatud, et Serbias võis selline õnnetu okupatsioon teile ainult karuteene tuua. Ütleme siis, et see vaene põrguline kogu oma naiivsuses isegi ei teadnud, et see ettevõtmine pole tema kodumaal tulus, nii et me ei omista talle erilist kodanikujulgust. Kuid ikkagi jääb mõistatuseks, miks peaks härg mõtlema, ta ei ole ju valija, nõunik ega magistraat, samuti ei ole teda valitud ühegi veiste assamblee asetäitjaks või isegi (kui ta on jõudnud teatud vanusesse) senaatoriks. Ja kui see vaene hing oleks kunagi unistanud mingis veise maakonnas riigiministriks saamisest, oleks ta pidanud teadma, et vastupidi, ta peaks harjutama võimalikult vähe mõtlema, nagu need suurepärased ministrid mõnes õnnelikus riigis, kuigi meie riigil pole ka selles osas nii palju õnne. Lõppude lõpuks, miks peaksime me hoolima sellest, miks härg Serbias mõtleb rahva poolt hüljatud ettevõtmise üle? Samuti võis juhtuda, et ta hakkas mõtlema pelgalt oma loomuliku instinkti tõttu.
Niisiis, milline härg ta on? Tavaline härg, kellel on, nagu zooloogia meile õpetab, pea, keha ja jäsemed, nagu kõigil teistel härgadel; ta veab vankrit, karjatab murul, lakub soola, mäletseb ja kisab. Tema nimi on Hallike.
Siin on lugu sellest, kuidas ta mõtlema hakkas. Ühel päeval pani peremees tema ja ta sõbra Tõmmu vankri rakkesse, kuhu peale olid laetud mõned varastatud piketid ja läks neid linna müüma. Peaaegu kohe linna sisenedes õnnestus tal piketid maha müüa ja siis vabastas Hallikese ja tema seltsimehe rakkest, haakis keti, mis neid rakke küljes hoiab, viskas nende ette kimbu rohtu ja läks rõõmsalt väikesesse kõrtsi ennast mõne joogiga värskendama. Linnas oli käimas festival, nii et mehi, naisi ja lapsi möödus igast küljest. Tõmmu, kes võrreldes teiste härgidega mõnevõrra ullike tundus, ei vaadanud midagi, selle asemel jäi ta täie tõsidusega lõunasöögi juurde, sõi kõhutäie, oigasnatuke puhtast mõnutundest ja heitis seejärel pikali, magusalt tukastades ja mäletsedes . Kõik need mööduvad inimesed ei häirinud teda. Ta lihtsalt tukastab ja mäletseb rahumeeli (kahju, et ta pole inimene, kõigi nende eelistega väärikale karjäärile). Kuid Hallike ei suutnud ampsugi teha. Tema unistavad silmad ja kurb ilme näol näitasid otsekohe, et ta on mõtleja ja lahke, muljetavaldav hing. Inimesed, serblased, mööduvad temast, uhked oma hiilgava mineviku, nime, rahva üle ja seda uhkust on näha nende karmist käitumisest ja tempost. Hallike jälgis seda kõike ja tema hing oli järsku tohutu ebaõigluse tõttu kurbusest ja valust kurnatud ning ta ei suutnud alla anda nii tugevale, äkilisele ja võimsale emotsioonile; ta oigas kurvalt ja valusalt, pisarad silmas. Ja oma tohutu valu käes hakkas Hallike mõtlema:
– Mille üle on mu peremees ja tema kaasmaalased serblased nii uhked? Miks nad hoiavad oma pead nii kõrgel ja vaatavad mu rahvast üleoleva uhkuse ja põlgusega? Nad on uhked oma kodumaa üle, uhked, et halastav saatus on andnud neile võimaluse sündida siin Serbias. Mu ema sünnitas mind ka siin Serbias ja Serbia pole mitte ainult minu kodumaa, vaid ka minu isa, ja mu esivanemad, nagu ka nemad, on kõik koos nendele maadele tulnud vanalt slaavi kodumaalt. Ja ometi pole keegi meist härjadest selle üle uhkust tundnud, olime ainult uhked selle üle, et võime raskemat koormat ülesmäge vedada; tänaseni pole härg kunagi Saksa härjale öelnud: „Mida sa minust tahad, ma olen Serbia härg, mu kodumaa on uhke Serbia riik, kõik mu esivanemad olid poeginud siin, kus on mu esiisade hauad.” Jumal hoidku, me pole selle üle kunagi uhked olnud, pole kunagi pähe tulnud ja nad on isegi selle üle uhked. Imelik rahvas!
Nendest mõtetest rabatud härg raputas kurvalt pead, mis peale kell kaelas helises ja rake kõlises. Tõmmu avas silmad, vaatas oma sõpra ja vaatas ammudes:
– Jälle sa tegeled selle jamaga! Söö, loll, kasvata natuke paksemaks, vaata, kuidas kõik su ribid välja paistavad; kui mõtlmine oleks hea, poleks inimesed seda meile härgadele jätnud. Mingil juhul poleks meil nii palju õnne olnud!
Hallike vaatas halastavalt oma kaaslast, pööras pea temast eemale ja sukeldus tagasi oma mõtetesse.
– Nad on uhked oma hiilgava mineviku üle. Neil on Kosovo väli, Kosovo lahing. Suur asi, kas mu esivanemad ei vedanud juba siis toidu ja sõjavarustusega täidetud kärusid? Kui poleks meid, oleksid inimesed pidanud seda ise tegema. Siis on veel ülestõus türklaste vastu. Suurejooneline, üllas ettevõtmine, aga kes seal tol ajal oli? Kas need kõrge ninaga idioodid, kes uhkelt minu ees uhkeldasid, justkui oleks see nende voorus, algatasid ülestõusu? Võtke siin näiteks minu peremees. Ka tema on ülestõusu üle nii uhke ja praalib, eriti sellega, et tema vanavanaisa hukkus vabadussõjas tõelise kangelasena. Ja kas see on minu peremehe teenistus? Tema vanavanaisal oli õigus uhke olla, kuid mitte temal; tema vanaisa suri, et mu peremees, tema järeltulija, saaks vabaks. Nii et ta on vaba ja kuidas ta oma vabadust kasutab? Ta varastab teiste inimeste pikette, istub kärule ja ma pean nii teda kui ka pikette vedama, kui ta ohjades tukub. Nüüd on ta oma piketid maha müünud, joob alkoholi, ei tee midagi ja on uhke oma hiilgava mineviku üle. Ja kui palju minu esivanemaid ülestõusu ajal tapeti, et võitlejaid toita? Ja kas mu esivanemad ei vedanud sel ajal relvastust, suurtükke, toitu, laskemoona? Ja ometi ei tunne me nende teenete üle uhkust, sest me pole muutunud; täidame oma kohust tänagi, täpselt nagu meie esivanemad, kannatlikult ja kohusetundlikult.
Nad on uhked oma esivanemate kannatuste ja viiesaja aasta pikkuse orjuse üle. Minu sugukond on kogu meie eksistentsi jooksul kannatanud ja tänagi kannatame ja oleme orjastatud, kuid ometi ei karju me sellest kõigile. Nad ütlevad, et türklased olid neid piinanud, tapnud ja löönud; noh, mu esivanemad tapeti nii serblaste kui ka türklaste poolt ja küsetati toiduks ning pandi läbi elama igasuguseid piinamisi.
Nad on uhked oma religiooni üle ja ometi ei usu nad mitte millessegi. Mis on minu ja minu rahva süü, et meid ei aktsepteerita kristlaste seas? Nende religioon ütleb neile, et “te ei tohi varastada”, kuid mu peremees varastab ja joob raha eest, mille ta varastamise eest sai. Nende religioon õpetab neid armastama oma naabreid ja ometi teevad nad üksteisele ainult kahju. Nende jaoks on parim näide vooruslikkusest mehest see, kes ei tee mingit kahju, loomulikult ei looda keegi isegi teiselt lahkeid tegusid, selle asemel, et lihtsalt halba ei tehta. Just nii madalal on nende vooruslikkuse näited,et neilt ooatatakse ainult seda, et teistele halba ei tehta.
Härg ohkas sügavalt, niiet tolm lendles teel.
– Niiet – härg jätkas oma kurbade mõtetega – kas sel juhul pole mina ja mu sugulased selles kõiges paremad kui ükski neist? Ma pole kunagi kedagi tapnud, ma pole kunagi kedagi laimanud, midagi varastanud, pole süütut meest riigiteenistusest vallandanud, riigikassas puudujääki tekitanud, võltsitud pankrotti välja kuulutanud, ma pole kunagi aheldanud ega arreteerinud süütuid inimesi, ma pole kunagi oma sõpru mustanud, ma pole kunagi oma härjapõhimõtetega vastuollu läinud, ma ei ole andnud valetunnistusi, ma pole kunagi olnud riigiminister ega teinud riigile kahju ja mitte ainult ei tee ma halba, vaid teen isegi head neile, kes mulle halba teevad. Kohe, kui ema sünnitas mind, võtsid kurjad mehed minult isegi ema piima ära. Jumal on loonud vähemalt rohu meile härgadele ja mitte inimestele, kuid ometi võtavad nad ka selle meie käest. Selle peksmise kõrval aga veame meeste kärusid, künname nende põlde ja söödame neile leiba. Ja ometi ei tunnista keegi meie teeneid, mida me kodumaa heaks teeme…
– Või võta näide paastumisest; meestele ütleb religioon, et kõigil paastupäevadel tuleb paastuda, kuid ometi ei ole nad isegi valmis seda väikest paastu taluma, samal ajal kui mina ja mu rahvas paastume kogu oma elu, alates sellest ajast, kui meid võõrustatakse ema rinnast.
Härg langetas oma pea, nagu oleks ta mures, siis tõstis selle uuesti üles, turtsatas vihaselt ja tundus, et midagi olulist meenus talle, teda vaevates; äkitselt ta muigas rõõmsalt:
– Oh, ma tean nüüd, see peab nii olema – jätkas ta mõtlemist – nii see on; nad on uhked oma vabaduse ja kodanikuõiguste üle. Pean sellele tõsiselt mõtlema.
Ja ta mõtles, mõtles, kuid ei saanud sellest aru.
– Millised on nende õigused? Kui politsei käsib neil valimistel hääletada, siis nad hääletavad ja niimoodi võiksime ka meie niisama kergelt ammuda: “Pooo-ooo-ooolt!” Ja kui neile pole antud korraldust, ei julge nad hääletada ega isegi poliitikasse end segada, täpselt nagu meie. Samuti kannatavad nad vanglas peksmise all, isegi kui nad on täiesti süütud. Vähemalt me kisame ja vehime sabaga ning neil pole isegi seda vähest kodanikujulgust.
Ja sel hetkel tuli kõrtsist välja tema peremees. Purjus, taaruv, silmad hägused, mõnd arusaamatut sõna pomisedes kõndis ta looklevalt vankri poole.
– Vaadake, kuidas kasutab see uhke järeltulija oma esivanemate verega võidetud vabadust? Eks mu peremees on joodik ja varas, aga kuidas teised seda vabadust kasutavad? Lihtsalt tegevusteta ja uhkeldades mineviku ja oma esivanemate teene üle, millesse neil on sama suur panus kui minul. Ja meie, härjad, jäime sama töökaks ja kasulikuks töötegijaks nagu meie esivanemad. Oleme küll härjad, kuid võime tänagi oma uhke töö ja saavutuste üle uhked olla.
Härg ohkas sügavalt ja valmistas kaela rakkesse sidumiseks.
Belgradis, 1902.
Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans, 2021.
Märgistus
Nägin kohutavat unenägu. Ma ei imesta nii palju unenäo enda üle, vaid selle üle, kuidas julgesin und näha sellistest kohutavatest asjadest, olles ise vagus ja austusväärne kodanik, meie kalli, kannatanud kodumaa Serbia kuulekas laps, nagu kõik tema teised lapsedki. Muidugi, kui ma oleksin milleski erand, oleks asi teisiti, aga ei, mu kallis sõber, ma teen täpselt samamoodi nagu kõik teised, kuid keegi pole nii ettevaatlik ku mina. Kord nägin tänavale maha kukkunud politseiniku vormiriietuse läikivat nööpi, vaatasin selle maagilist sära, peaaegu sellest juba mööda kõndides, täis magusaid mõtteid, kui äkki hakkas mu käsi värisema ja hüppas tervitusasendisse; mu peakummardusiseenesest maa poole ja mu suu venissellisesse ilusasse naeratusse, mida me kõik endast autoriteetsemate inimeste tervitades kanname.
– Minu soontes voolab üllas veri – sellest see tuleneb! – Mõtlesin tol hetkel ja vaatasin põlgusega mööduvaid elajaid, kes hooletult nupule astusid.
– Jõhkard! – ütlesin kibedalt, sülitasin ning kõndisin siis vaikselt edasi, lohutades mõtet, et selliseid jõhkraid inimesi on vähe; ja mul oli eriti hea meel, et Jumal oli andnud mulle sooja südame ja meie esivanemate õilsa, rüütelliku vere.
Noh, nüüd näete, milline imeline mees ma olen, teistest auväärsetest kodanikest mitte üldse erinev, ja kahtlemata imestate, kuidas sellised kohutavad ja rumalad asjad minu unenägudes juhtusid.
Minuga ei juhtunud sel päeval midagi ebatavalist. Nautisin maitsvat õhtusööki ja pärast istusin hambavahesid puhastades; rüüpasin oma veini ja siis, olles kodanikuõigusi nii julgelt ja kohusetundlikult täitnud, läksin voodisse raamatut lugedes, et kiiremini magama jääda.
Raamat libises peagi mu käte vahelt, olles muidugi minu soovi rahuldanud, ja kõik kohustused tehtud, jäin magama nagu ilmsüütu talleke.
Korraga avastasin end kitsalt poriselt teelt, mis läbi mägede lookles. Külm, tume öö. Tuul ulub kuivade okste vahel ja lõikab kokkupuutes palja nahaga nagu nuga. Taevas on must, tumm ja kurjakuulutav ning lumi puhub silma ja lööb vastu nägu nagu tolm. Mitte kusagil ühtegi elavat hinge. Kiirustan edasi ja aeg-ajalt libisen porisel teel kord vasakule, kord paremale. Tudisen ja kukun kuni ära eksin, ekslen edasi – jumal teab kuhu – ja see pole lühike, tavaline öö, vaid aastasaja pikkune. kõnnin pidevalt edasi, teadmata, kuhu.
Nii kõndisin ma mitmeid aastaid edasi ja jõudsin kuhugi väga kaugele oma kodumaalt tundmatusse maailma otsa, võõrale maale, mida ilmselt keegi ei tea ja mida kindlasti näeb ainult unenägudes.
Mööda maad rännates jõudsin suurlinna, kus elas palju inimesi. Suurel turuplatsil oli tohutu rahvahulk ja kohutav müra, mis oli kõrvatrummi lõhkemiseks piisavalt vali. Leidsin end turuplatsi vastas asuva kõrtsi ees ja küsisin majaomanikult, miks nii palju inimesi on siia kokku kogunenud…
– Oleme vagusad ja auväärsed inimesed, – alustas ta oma lugu, – oleme kohtunikule lojaalsed ja kuulekad.
– Kas kohtunik on teie kõrgeim võim? – Küsisin ma teda katkestades.
– Siin valitseb kohtunik ja ta on meie kõrgeim võim; temast järgmise mõjuvõimuga on politsei.
Seepeale ma naersin.
– Miks sa naerad?… Kas sa ei teadnud?… Kust sa pärit oled?
Rääkisin talle, kuidas olin eksinud ja tulin kaugelt maalt – Serbiast.
– Olen kuulnud sellest kuulsast riigist! – sosistas peremees omaette, mind lugupidavalt vaadates, ja ütles siis valjemini:
– Niiviisi käivad asjad meie riigis, – jätkas ta, – kohtunik valitseb siin koos politseinikega.
– Millised on teie politseinikud?
– Noh, politseinikke on mitmesuguseid – nad erinevad teineteisest vastavalt auastmele. On väljapaistvamaid ja vähem silmapaistvaid… Me oleme vaiksed ja auväärsed inimesed, kuid naabruskonnast tulevad igasugused hulkurid, kes rikuvad meid ja õpetavad elanikele pättusi. Et eristada iga oma kodanikku teistest inimestest, andis kohtunik eile korralduse, et kõik meie kodanikud pöörduksid kohalike kohtuasutuste poole, kus igaühele tehakse otsaesisele märgis. Sellepärast on nii paljud inimesed kokku tulnud: et nõu pidada, mida peale hakata.
Seepeale tulid mul külmavärinad ja mõtlesin, et peaksin siit imelikult maalt ära jooksma nii kiiresti kui võimalik, sest mina, kuigi olen serblane, polnud harjunud sellise ülistuse väljanäitamisega ja olin sellisest teguviisist veidi häiritud!
Peremees naeris heatahtlikult, puutus mu õlga ja ütles uhkelt:
– Ah, võõras, kas sellest piisab, et sind hirmutada? Pole ime, meile omastele julgustükkide leidmiseks peate kodust kaugele rändama!
– Ja mida sa kavatsed teha? – Küsisin kartlikult.
– Mis küsimus! Näete, kui julged me oleme. Ütlen teile, et peate minema kaugele, et leida sellist vaprust nagu meile omane. Olete rännanud kaugele ja näinud maailma, kuid olen kindel, et te pole kunagi näinud suuremaid kangelasi kui meil siin on. Lähme sinna koos. Pean kiirustama.
Olime just minemas, kui kuulsime ukse ees piitsaplaksatust.
Ma piilusin välja: näha oli ülikonnas meest, kel oli särav, kolmesarveline müts peas, kes sõitis teise, kallite jatavakodanikele omastele riietega, mehe seljas. Ta peatus kõrtsi ees ja seljas ratsutajahüppas temalt alla.
Majaperemees väljus kõrtsist, kummardas maapinnale ja uhke ülikonnaga mees sisenes kõrtsi ja kõndis spetsiaalselt kaunistatud laua juurde. Tsiviilriietes isik jäi kõrtsi ette ja ootas. Mõisnik kummardas sügavalt ka tema ees.
– Mis see veel oli? – Küsisin majaomanikult sügavas hämmingus.
– See, kes kõrtsi sisse läks, on kõrge auastmega politseinik ja see teine mees on üks meie silmapaistvamaid kodanikke, väga rikas ja suur patrioot, – sosistas peremees..
– Aga miks ta laseb politseinikul enda seljas ratsutada?
Peremees raputas mulle pead ja me astusime kõrvale. Ta naeratas mulle põlglikult ja ütles:
– Peame seda suureks auks, mida vääritakse harva! – Ta rääkis mulle peale selle veel palju asju, aga ma olin nii elevil, et ei suutnud neist aru saada. Kuid kuulsin üsna selgelt, mida ta viimaks ütles: – See on oma riigi teenimine, mida kõik rahvad pole siiani õppinud hindama!
–
Tulime koosolekule ja esimehe valimine oli juba käigus.
Esimene rühm oli oma esimehe kandidaadiks määranud mehe, kelle nimi on Kolb, kui ma nime õigesti mäletan; teise rühma kandidaat oli Talb ja kolmandal oli oma kandidaat.
Tekkis hirmus segadus; iga rühm surus peale oma meest.
– Ma arvan, et sellise tähtsa koosoleku juhatajaks Kolbist paremat meest ei ole, – ütles hääl esimesest rühmast – sest me kõik teame nii hästi tema kui kodaniku voorusi ja teame, kui vapper ta on. Ma ei usu, et meie seas oleks kedagi, kes saab kiidelda, et nende seljas on väga tähtsad inimesed nii tihedalt sõitnud…
– Kes sa selline oled, et sellest räägid, – karjus keegi teisest grupist. – Teie seljas pole kunagi politsei nooremametnik sõitnud!
– Me teame, millised on teie voorused, – hüüdis keegi kolmandast rühmast. – Sa ei suudaks kunagi piitsahoopi ulgumata kannatada!
– Teeme selle selgeks, vennad! – alustas Kolb. – On tõsi, et väljapaistvad inimesed sõitsid mu seljal juba kümme aastat tagasi; nad andsid mulle piitsa, kuid ma ei valanud kunagi pisaraid, aga võib juhtuda, et meie seas on rohkem väärilisi. Võib-olla on nooremaid, kes on paremad.
– Ei, ei, – hüüdsid tema toetajad.
– Me ei taha kuulda vanadestautegudest! Kümme aastat on möödunudsellest, kui Kolbi seljast sõideti, – hüüdsid teise grupi hääled.
– Noor veri võtab võimust, las vanad koerad närivad vanu luid, – hüüdsid mõned kolmandast grupist.
Järsku müra vaibus; inimesed taganesid, liikusid vasakule ja paremale, et teed vabaks teha ja ma siilmasin umbes kolmekümneaastast noormeest. Tema lähenedes kummardasid kõik oma pead madalale.
– Kes see on? – Sosistasin oma maja peremehele.
– Ta on populaarne juht. Noor mees, kuid väga paljutõotav. Juba varakult võis ta kiidelda, et kandis kohtunikku kolm korda oma seljal. Ta on kõigist populaarsem.
– Võib-olla valitakse tema? – küsisin.
– See on enam kui kindel, sest kõik teised kandidaadid on vanemad, aeg on nendele järele jõudnud, samal ajal kui kohtunik sõitis eilegi natuke aega tema seljal.
– Mis ta nimi on?
– Kleard.
And andsid talle aukoha.
– Ma arvan, – Kolbi hääl katkestas vaikuse, – et me ei leia sellele ametikohale paremat meest kui Kleard. Ta on noor, kuid keegi meist vanematest pole temaga võrdväärne.
– Braavo! … Elagu Kleard!… – kõlasid kõikide hääled.
Kolb ja Talb juhatasid ta esimehe kohale. Kõik tegid sügava kummarduse ja valitses täielik vaikus.
– Tänan teid, vennad, kõrge lugupidamise ja selle au eest, mille olete mulle nii üksmeelselt andnud. Teie lootused, mis praegu minule laskuvad, on liiga meelitavad. Sellistel tähtsatel päevadel ei ole lihtne tegutseda rahva soovide kaptenina, kuid ma teen kõik endast oleneva, et õigustada teie usaldust, esindada ausalt teie arvamust ja ära teenida teie austust minu vastu. Tänan teid, mu vennad, et mind valisite.
– Hurraa! Hurraa! Hurraa! – valijad hüüdsid igast nurgast.
– Ja nüüd, vennad, loodan, et lubate mul selle tähtsa sündmuse kohta paar sõna öelda. Selliseid valusid, piinu, mis meid ootavad, pole kerge kannatada; ei ole lihtne enda otsaesisele kuuma rauaga märgist lasta panna. Tõepoolest, ei – see on valu, mida kõik mehed ei talu. Las argpüksid värisevad, vallanduvad hirmule, kuid me ei tohi hetkekski unustada, et oleme oma vaprate esivanemate pojad, et meie soontes voolab üllas veri, meie vanaisade kangelaslik veri, kõik suursugused rüütlid, kes surid silmagi pilgutamata vabaduse ja meie kõigi, nende järglaste hüvanguks. Meie kannatused on kerged, kui mõtlete nende kannatustele – nüüd kui elame paremini kui kunagi varem, kas me käitume mandunult ja arglikult? Iga tõeline patrioot, igaüks, kes ei taha meie rahvast kogu maailma ees häbistada, kannatab ära selle valu nagu mees ja kangelane.
– Braavo! Elagu Kleard!
Kleardi järel esines mitu tulihingelist kõnelejat; nad julgustasid hirmunud inimesi ja kordasid enam-vähem Kleardi öeldut.
Siis palus rääkida üks kahvatu väsinud vanamees, kortsus näoga, juuksed ja habe valged nagu lumi. Põlved värisesid vanusest, käed värisesid, selg küürus. Ta hääl värises, silmad pisaratest säravad.
– Lapsed, – alustas ta, pisarad mööda valgeid kortsulisi põski voolamas ja valgele habemele langemas, – Ma olen mannetu ja suren varsti, aga mulle tundub, et ärge pigem laske sellist häbimärki enda peale panna. Olen sada aastat vana ja terve elu saanud ilma selleta elada!… Miks peaks nüüd minu valge ja väsinud pea orjuse kaubamärgiga märgistama?…
– Ärge kuulake seda vana kaabakat! – hüüdis esimees.
– Ärge kuulake teda! – hüüdsid teised.
– Vana argpüks!
– Selle asemel, et noori julgustada, hirmutab ta kõiki!
– Tal peaks häbi olema oma hallide karvade üle! Ta on elanud piisavalt kaua ja ta võib endiselt karta – meie, noored, oleme julgemad…
– Ärge kuulake seda argpüksi!
– Visake ta välja!
– Ärge kuulake teda!
Vihane rahvahulk julgeid noori patrioote tormas vanamehe peale ja hakkas teda raevus tõukama, tõmbama ja lööma.
Lõpuks lasid nad tema kõrge vanuse tõttu minema – muidu oleksid nad teda elusalt kividega loopinud.
Nad kõik lubasid homme olla vaprad ja näidata, et nad on oma rahva au ja au väärilised.
Inimesed lahkusid koosolekult suurepärases korras. Nagu nad lahkusid, ütlesid nad:
– Homme näeme, kes on kes!
– Homme näeme, kes niisama kiitlejad on!
– Kätte on jõudnud aeg, mil väärilised eristuvad vääritutest, nii et iga kaabakas ei saa, ei saa julge südamega kiidelda!
–
Läksin kõrtsi tagasi.
– Kas näete, millised me oleme?? – mu peremees küsis minult uhkelt.
– Tõepoolest näen, – Vastasin automaatselt, tundes, et mu jõud on mu kehast lahkunud ja pea sumiseb kummalistest muljetest.
Just sel päeval lugesin nende ajalehe esilehelt artiklit, mis kõlas järgmiselt:
– Kodanikud, on aeg lõpetada asjatu uhkeldamine ja lahmimine meie seas; on aeg lõpetada nende tühjade sõnade hindamine, mida me rikkalikult kasutame, et näidata oma kujuteldavaid voorusi ja teeneid. Kodanikud, kätte on jõudnud aeg panna oma sõnad proovile ja näidata, kes on tõesti vääriline ja kes mitte! Kuid me usume, et meie seas ei ole häbiväärseid argpükse, keda tuleb jõuga märgistamisele tuua. Igaüks meist, kes tunneb oma soontes kasvõi tilka esivanemate õilsat verd, võitleb selle nimel, et olla esimeste seas, kes kannatavad uhkelt ja vagusalt valu ja ängi, kuna see on püha valu, see on ohverdus meie riigile ja meie kõigi heaolule. Edasi, kodanikud, sest homme on üllas proovilepaneku päev!…
–
Maja peremees läks sel õhtuö vahetult pärast koosolekut magama, et järgmisel hommikul võimalikult varakult kindlaksmääratud kohta jõuda. Paljud olid aga läinud otse raekotta, et olla järjekorras võimalikult ees.
Järgmisel päeval läksin ka mina raekotta. Kõik olid kohal – noored ja vanad, mehed ja naised. Mõned emad tõid oma väikesed beebid süles kaasa, et ka neid saaks märgistada orjamärgistuse, see tähendab aumärgiga, ja saada seega suurem õigus kõrgetele riigiteenistuse ametikohtadele.
Toimus tõuklemine ja sõimamine (selles osas sarnanevad nad meile, serblastele, ja mul oli selle üle kuidagi hea meel), ja kõik püüdsid ukse ees esimesed olla. Mõni võttis isegi teistel kõrist kinni.
Märgistusi andis valge ametlikus ülikonnas spetsiaalne riigiametnik, kes rahvale kergelt ette heitis:
– Ärge podisege, jumala pärast, igaühel tuleb oma kord – te pole loomad, ma arvan, et me saame tõuklemata hakkama.
Märgistamine algas. Üks hakkas nutma, teine ainult oigas, kuid keegi ei suutnud seda ilma helita taluda, niikaua kui ma seda pealt nägin olin.
Ma ei suutnud seda piinamist kaua vaadata, nii et läksin kõrtsi tagasi, kuid mõned neist olid juba kohal, söönud ja joonud.
– See on läbi! – ütles neist üks.
– Noh, me ei karjunud väga palju, aga Talb nuttis nagu eesel! … – ütles teine.
– Näete, milline on teie Talb, ja te veel tahtsite teda eile koosoleku juhatajaks teha.
– Ah, sellest ei saa kunagi aru!
Nad rääkisid, valust oiates ja vääneldes, kuid püüdes seda üksteise eest varjata, sest igaühel oli häbi, et teda peetakse argpüksiks..
Kleard häbistas ennast, sest ta oigas valust, kuid mees nimega Lear oli kangelane, kuna ta palus, et tema otsaesisele tehtaks kaks märgistust ega andnud valust märku. Kogu linn rääkis ainult temast suurima lugupidamisega.
Mõned inimesed põgenesid, kõik põlgasid neid.
Mõne päeva pärast kõndis kahe märgistusega kodanik, kõrgelt tõstetud peaga, väärikalt ja kõrge enesehinnanguga, täis au ja uhkust. Kuhu iganes ta läks, kummardasid tema ees kõik ja langetasid oma mütsid, et päevakangelast tervitada.
Mehed, naised ja lapsed jooksid tänaval talle järele, et näha riigi kõige vapramat meest. Ükskõik kuhu ta läks, järgnes talle aukartusest inspireeritud sosin: „Lear, Lear! … See on tema! … Ta on kangelane, kes ei ulgunud, kes ei teinud häält, kui tema otsmikule tembeldati kaks märgistust! ”Ta oli ajalehtede pealkirjades, teda kiideti ja ülistati.
Ja ta oli ära teeninud inimeste armastuse.
–
Kuulen ümberringi sellist kiitust, mispeale hakkan tundma, kuidas mu soontes voolab vana ja üllas Serbia veri. Meie esivanemad olid kangelased, nad surid vabaduse nimel; ka meil on oma kangelaslik minevik ja meie Kosovo. Ma erutun rahvuslikust uhkusest ja edevusest, soovides näidata, kui vapper mu rahvus on, ning tormata raekotta ja karjuda:
– Miks te kiidate Leari?… Te pole kunagi näinud tõelisi kangelasi! Tule ja vaata ise, milline on üllas Serbia veri! Kandke mu pea peale kümme märgistust, mitte ainult kaks!
Valges ülikonnas riigiteenija tõi oma märgistaja mu otsaesise lähedale ja ma hakkasin… Ärkasin unenäost.
Hõõrusin hirmuga otsaesist ja tegin omale risti ette, imestades imelike asjade üle, mis unenägudes ilmuvad.
– Ma peaaegu varjutasin nende Leari hiilguse, – mõtlesin ja pöörasin rahulolevalt ümber ja mul oli kuidagi kahju, et mu unenägu jäi poolikuks.
Belgradis, 1899.
Projekti “Radoje Domanović” jaoks tõlkinud Helena Plans, 2021.
Радоје Домановић 